Esimene Päev

Jõudsin umbes poolteist tundi enne lennule minekut Tartu lennujaama. See oli pool tundi hiljem, kui meile koolis soovitati ning umbes tund aega varem, kui tegelikult pidime. Tartust Riiga lendav lennuk oli väiksemat sorti Air Balticu reisilennuk. Lennukis ei olnud WiFit – väga jama.
Maandusime Riias ning pidime seal mingi tunnikese ootama. Ma mõtlesin, et võiks ühe pizza osta, sest seal oli kohe pizzabaar selle koha kõrval, kus me ootasime. Ma mõtlesin selle peale umbes tund aega ning kui ära olin otsustanud leidsin end juba lennukis – sellel ajal oli liiga hilja tagasi naasta pizzabaari. Riia-Frankfurt lennukis ostsin endale mingi sandwich’i, Coca Cola ja veel ühe snäki. See ei olnud väga odav, aga mul oli kõht väga tühi.
Frankfurti jõudes ei saanud me algselt aru kuhu minna. Pidime jõudma rongijaama, kuid Frankfurti lennujaam on väga suur ning keerukas ja meil oli väga vähe aega – jäime rongist maha. Nägime veel, kuidas rong meie ninade alt ära sõitis. Rongi tagumine osa näeb küll täpselt samasugune välja, nagu esimene osa, kuid ikkagi oli nõme.
Pidime umbes 45 minutit ootama, et järgmise rongi peale saada. Ostsime piletid – 65 Eurot inimese kohta – ning ootasime rongijaama kohal olevas väikeses söögibaaris järgmist sõitu. Mõned meist, kaasaarvatud mina, ostsid natuke süüa ka. Umbes kolme-nelja Euro eest saab sealt segu väga heast suurest frikadellist, väga heast sinepist ja väga nõmedalt maitsevast kartulisalatist. Aga hei, kõht tühi, pole midagi teha.
Rongi peale astudes läksime kohe ettejuhtuvasse vagunisse. Me ei teadnud midagi Saksamaa rongidest, nii et esimene tund oli üpris problemaatiline. Esiteks märkasime alles 15 minutit peale istumist, et olime vaikusetsooni vagunis. Me muidugi laamendasime ja rääkisime mitteadekvaatse häälega. Pärast seda tulid mitu sakslast ning nõudsid, et me nende kohad vabastaksime – läks täielikuks segaduseks. Meie piletitel ei olnud istekohti märgitud, aga nagu me pikapeale aru saime, siis Saksamaal Deutche Bahn’is on selline süsteem, et valikuliselt saab kindla istekoha valida piletikassast mingi raha eest. Ülejäänud istuvad lihtsalt kohtadele, mis pole broneeritud. Istekohtade üleval on väike LCD mingi tekstiga, mis viitab sellele, et see istekoht on võetud. Küll aga juhtus korduvalt ka seda, et LCD’l ei olnud midagi kirjas ning ikka oli koht võetud, näiteks Riido pidi vabastama koha, kuigi midagi ei olnud märgitud LCD’le.
Kõndisime vagunites edasi-tagasi ning selle käigus ärritasime kindlasti paljusid reisijaid. Frustratsioonist otsustasid mõned meist vagunite vahekäiku jääda. Mina ja veel mitmed otsisime endale vabad kohad ja lootsime, et keegi ei nõua uuesti kohta. DB rongides on pistik toolide vahel, mis oli läpakate jaoks väga hea toit.
Pidime Weimaris ümber istuma järgmise rongi peale, mis sõitis ainult 15 minutit. Ootasime 15 minutit, et 15 minutit veel sõita.
Jenasse jõudes tuli meile Härra Patzer ja asedirektor vastu ja viisid meid autodega Hostelisse. Hosteli nimi on Hostel Jena ja asub kesklinnale üpris lähedal. Enne kui Patzer koju läks näitas ta meile veel linna peal tähtsamad kohad ette nagu kauplus ja söögikohad. Me jäime hiljaks Jenasse, niiet tal endal söök, naine ja lapsed ootasid kodus ja tal oli kiire.
Kui Patzer ära oli läinud, siis käisime poodides, ostsime natukene süüa ja kadusime hostelisse. Hostelis seadsime end kõik tubadesse ning tegime voodid ära. Panime riided kappidesse ning selle jooksul märkasin, et vedelseep oli kotis välja voolanud. Õnneks sai ainult särk kokku sellega, pesin selle kraanikausis läbi ning panin radiaatorile.
Natuke aega pärast seda kadusime magama.