Viimased kolm päeva oleme kooli passinud ja enda reportaaže, pabereid ja esitlust valmistanud. Peame raporteerima projektile reisi kulgemisest, mis kasu sellest oli ja kas seda peaks uuesti tegema. Seda peame me üpris detailselt kõike kirjeldama ja arvamust avaldama.

Teiseks alustasime me eile hommikul esitlusega Eestimaa ning meie kooli kohta, Tartu Kutsehariduskeskus. Õnneks olid mitmel kaasas juba Eestis enne siiatulekut tehtud presentatsioonid ning ainus asi, mida me tegema pidime oli nende läbivaatamine, kohendamine ja peas läbikäimine.

Kokku peame kaks korda sama esitlust tegema kahele erinevale IT alasele klassile siin. Esitlus on saksa keeles, seega valiti mind ja Mihklit esitlema, sest me valdame grupist kõige paremini saksa keelt.

Eile oli esimene esitulus juba ära ning täna tuleb teine kella kaheteistkümne paiku. Eile läks kõik väga hästi. Esimene pool esitlusest oli Eestimaa kohta ning see läks üpris hästi. Teine pool oli kooli kohta, kuid jäi natuke igavaks, sest ei olnud piisavalt palju pilte ja liiga palju informatsiooni. Tõenäoliselt otsime paar pilti juurde tänase esitluse jaoks.

Esitluse lõpus andsime võimaluse küsimusi esitada ning kõige populaarsemateks küsimusteks olid interneti ühenduse alased küsimused. Nähtavasti tuli see neile üllatuseks kui kiire internet meil Eestis on. 12mbit/s kiirus on meil tavaline DigiTV kiirus, kuid neil on terve kooli peale ainult pool sellest, ehk 6mbit/s. See, et meil juba 100mbit/s ühendus tavakasutajatele saadaval on, võttis neid üpris sõnatuks.

Lisaks sellele näitasime neile paar näidet eesti keelest ja paarist huvitavast asjast selles keeles. Täna ma tahaksin rohkem eestikeelseid sõnu sisse tuua.

Kodus me pole suhteliselt midagi teinud. Eile me magasime pool päeva peale koolist tulekut, sest lihtsalt midagi muud pole teha. Kaardimängimine on ikkagi kõige populaarsem tegevus. Lisaks sellele kolisid mingid noored sakslased kõrvalutuppa. Neid on vist mingi 6 noorukit ning nad eriti vaiksed ei ole. Täna hommikul ärkasin ma selle peale üles, et nad koridoris tõsiselt valju häälega lihtsalt rääkisid meie uste taga.

Homme on meil vaba koolist, kuid lähme ekskursioonile Imaginatasse. Imaginata on midagi taolist nagu meie Ahhaa! keskus. See asub kõndides 30 minutit hostelist eemal. Alustamegi kell 10:30 hosteli juurest ning kell 11 oleme siis kohal.

Laupäev on vaba, kulutan seda päeva selle jaoks, et mingeid nänne ja väikseid asju osta koju toomiseks. Hetkel on probleem sellega, et mul väga palju lihtsalt ei mahu kuhugi. Tulin Saksamaale täiesti pungil reisi- ja seljakotiga ning hetkel olen ma siin endale kolm paari sokke ning veel paar väiksemat asja juurde ostnud, mis samuti peavad koha pagasis leidma.

Pühapäeval on tagasisõit ja -lend. Hommikul kell 8:30 läheb vist rong, ümberistumisega Weimaris ning sealt Frankfurti lennujaama. Lennujaamas on meil umbes 2-3 tundi aega, niiet saame seal ringi vaadata ja äkki veel paar viimast suveniiri kaasa võtta. Siis lendame Riiga ning Riiast Tartu. Maandumine Tartus on plaanipäraselt kell 20:10 ning loodetavasti jõuan natuke peale üheksat Tartu korterisse.

Põlva lähen ma kas esmaspäeva õhtul või teisipäeva hommikul.

Mul pole palju aega, et midagi hetkel kirjutada. Mainin lihtsalt, et presentatsioon läks suurepäraselt. Ruum oli küll väike ja inimesi palju, kuid sisu läks hästi. Imelik oli, et need täiesti tavalised xHTML ja CSS tõed, millest ma seal rääkisin, olid üpris võõrad nende jaoks - või vähemalt võõramad, kui peaks olema.

Rääkisin ka front-end optimiseerimisest, mis oli kõige tugevam point minu presentatsioonis. Kui ma eelnevalt enda xhtml ja css presentatsiooniga neile lihtsalt ebamugavust tekitasin, siis teises osas hakkas paljudel seal üpris häbi. Kindlasti olid nad õnnelikud, et ülemust kohal ei olnud.

Ma lähen käin esmaspäeval veel korra sealt läbi, et ülemusega rääkida sellest pakkumisest, mida ta mulle esitas. Ja pizzat mõtlesin neile ka viia. Või kooki. Või küpsist.

Olen kolm päeva järjest valmistanud enda presentatsiooni/loengut ette. Nimelt pärast seda, kui ülemusele mainisin, et front-end xHTML kood näeb üpris segane, ebaefektiivne ja standardiväline välja tõi ta selle ka paar päeva hiljem hommikusel miitingul jutuks. Nagu ma aru sain, siis tal on juba pikemat aega olnud südamel see, et kodeerijad ei dokumenteeri piisavalt oma tööd ja teatud asjad pole eeskirjade järgi tehtud. Minu mainimine standardite mitte-kinnipidamisest ning ebaefektiivsest koodist andis talle lõpuks vist julguse seda mainida oma töötajatele.

Pärast miitingut, kui kõik maha rahunenud olid ja omadel kohtadel istusid tuli kuskilt kaugemalt büroost telefoni kõne mu kolleegile/juhendajale. Ta noogutas ja jaatas telefoni kõrva ääres hoides ning toru hargile pannes vaatas ta mulle itsitades vastu. Ma pidin tegema presentatsiooni sellest, kuidas siis õigesti teha.

Asi pole selles, et see oleks raske ülesanne minu jaoks. Ma tunnen xHTML’i ja CSS’i nüüd juba piisavalt hästi, et suudaks sellest palju rääkida. Probleem seisneb selles, et ma pean presentatsiooni saksa keeles tegema ning presentatsioon ise peaks kestma 60-90 minutit. Minu napid saksa keele rääkimise kogemused ei ole piisavad, et seda ka meeldivaks 60-90 minutiks teha.

Fakt on, et homme kuulavad nad inimest loengut pidamas, kes poole ajast otsib õiget sõna mingi tehnilise termini jaoks. Täna läks meil mingi 10 minutit kolleegiga lihtsalt selle jaoks, et piisavalt head saksakeelset vastet sõnale „default“ leida. Saksakeelne vaste ei tulnud mul pähegi, sest terve aeg surises mu peas eestikeelne sõna „vaikimisi“. Saksa keeles lihtsalt pole täpset vastet sõnale „vaikimisi“ ning tulimegi lõpuks otsusele, et kui miski muu ei aita, siis kasutada sõna „default“, sest nad kasutavad ka seda.

Presentatsioonil endal on mul juba 48 lehekülge, kuid enamik nendest on lihtsalt html/css koodi pildid. Tekst sellest on mingi 10%. Peale selle on mul ka lisaks mitu faili, mida saab juurde lisada. Ma kolleegile juba näitasin presentatsiooni ja paari faili ning ta oli üpris vaimustuses.
Eelmine reede kolis siia lisaks veel üks indoneeslane. Natuke tõmmum ja mongoliidsed silmad ning üpris naljaka iseloomuga. Me rääkisime Indoneesiast ja Eestist. Ta isegi teadis, kus Eesti asub ning naljakas oli see, et ta oli imestunud, kui sai teada, et me kõik teame, kus Indoneesia asub. Aili tegi vist pilti rahast, mida nad seal kasutavad. Villu sai käes hoida umbes 30’000 nende-raha (ma ei mäleta, mida nad seal kasutavad). See oli ekvivalentne umbes kolmele dollarile, ehk vähem kui ühe dööner-kebab’i hind siin Saksamaal.

Rääkides söögist – eelmine nädal käisime Morrisega lõuna paiku söömas restoranis, kus meie kaks eesti kokka töötavad. 12€ ja 70 senti maksis lõunasöök koos apelsini mahlaga. See on siis umbes 200 krooni, kuid söök oli meeletult hea ning nii palju, et ma ei jõudnud lõpunigi süüa. Kahel suurel taldrikul oli toit. Morris ei jõudnud pärast seda lõunasööki enam normaalselt töötadagi. Endal oli normaalsem, sest ma lihtsalt jätsin mingi kolmandiku söömata.

Muidu saab siin sööki üldiselt mingi 20-30 krooniga kätte. Lähedal on Mensa, ehk tudengitesöökla. Sealt saab lõunasöögi umbes 24 krooni eest kätte ning tavaliselt on see taldrikutäis. Kui jooki mitte võtta, siis saaks isegi 20 krooniga hakkama. Indoneeslase nimi oli muidu Bio ning ta ütles, et sõpradega sai ta siin Saksamaal vahel kuus 100€-ga hakkama, ehk ca. 1570 krooniga. Siin tegelikult ei ole asjad kallimad. See oli algne mulje, mis meil kõigil jäi. Siin on palgad kõrgemad ja söök odavam. Piletid, restoranid ning mõned asjad veel on siin kallimad, kuid näiteks riided on siin ikkagi odavamad. Ma ostsin endale 16 gigabaidise mälupulga ning see oli sadu kroone odavam, kui Eestis – vähemalt kui me hiljem hindade üle arutasime. Minuarust oli vist veelgi odavam siin, kuid ma pole ammu hindu vaadanud ning need langavad kogu aeg.
Ma hakkan nüüd enda presentatsiooni harjutama peas ning lisan sinna veel umbes 10 lehte front-end optimiseerimisest. Neil on mingi 150-200 http requesti iga kord, kui veebilehte värskendada. See ei ole kliendi ega serveri jaoks eriti tervislik.

Eile testisime veel nii Eltern lehte kui ka uut versiooni Preisbock’ist. Alguses roomas lehel marginaalseid vigu ringi, kuid kõik oli enamvähem okei funktsiooniliselt. Probleem on nüüd aga selles, et umbes poole päeva pealt tehti lehel suur muudatus – lehe header ja footer, ehk päis ja jalus, tulevad nüüd erinevalt domeenilt kui leht ise.

Mitte lihtsalt ei ole see jabur, vaid tekitab palju probleeme nii lehe kvaliteedis kui ka kasutatavuses. Põhiline viga mis sellega esile tuleb on lehe kiirus. Mitte lihtsalt ei pea kasutaja laadima ühe lehe näitamiseks üht lehte, vaid koguni kaks lehte. See teeb terve lehe kaks korda aeglasemaks. Kui seal lehel ringi liikuda märkab kasutaja veel midagi huvitavat – lehe sisu laeb enne, kui päis ja jalus.

Kui see mõte esimest korda eile teostati, siis suutis ainult üks brauser seda näidata ning seda ka ainult pärast popupidel klõpsamist mis teatasid, et see leht sisaldab ebaturvalist sisu. Selleks brauseriks oli Opera. Firefox ei näita automaatselt popup’i, vaid annab algselt ühe lehe ette. See leht on suurem kui header, nii et ei suudetud neid „mine siiski edasi“ linke klikata.
Kui headeri ja footeri näitamine FF’is, Operas ja IE’s korda sai, siis ei olnud veel probleemid kadunud. Chrome veel ei näidanud lehte ning IE teeb sellele raamile ääred paksud vaikimisi ääred.

Täna saan ma võõõiiibollaa front-end’i mehega/meestega kokku, et temaga natuke html koodist rääkida Preisbock’i ja Eltern lehel. Nagu ma juba eilses postituses mainisin, siis on see kood neil ikka üpriski jaburaid stiilivigu täis.
Eile käisin ma lõunapausil ülemusega söömas. Ta plaanis juba varem sööma minna minuga, et mind tundma õppida, aga tal varem ei olnud lihtsalt aega. Täna ja homme on ta jälle kuskil ära. Läksime ühte traditsionaalsesse restorani ning tellisime süüa. Me rääkisime minu programmeerimise ja arvutikasutuse oskustest ning kui tal minust selgem pilt oli jäänud, siis tegi mulle üpris tugeva pakkumise – ma saaks firma rahade eest Saksamaale õppima tulla ja siis nende juures tööle hakata. Pakkumine oli nii atraktiivne, kuid ma mainisin talle kohe, et sellega võib probleeme esineda. Esiteks ei saa ma isiklikel probleemidel nii kergelt eestist ära kolida ning teiseks pean ma veel sõjaväkke minema. Mõlemad põhjused võtavad ümardades aega 2 aastat.