Kõik hea ja kena, kuni jutt läheb religiooni peale.

Me sattusime järjekordsesse vaidlusesse õemehega, kus mina väitsin, et seal ei ole moraalsuses vahet, kas inimene on usklik või mitte. Tema väitis, et süvausklikud on palju moraalsemad, sest nad peavad Piibli käske jälgima.

Ma taipasin siis, et tema teadmised Piiblist ei jõua sellest kaugemale, mida tavarahvas Eestis arvab. Nimelt on vist üldiseks arvamuseks, et Piibel oma sadade lehekülgedega sisaldab ainuüksi kümmet käsku. Ma ei tea, kas ta isegi suudaks vastata küsimusele, kummas testamendis kümme käsku esineb.

Kui ma väitsin, et Piibel näiteks soosib homoseksuaalide mõrvamist, siis nad ei uskunud mind (selleks hetkeks liitus diskussiooni ka mu õde). Vapralt otsisin ma siis kiiresti välja Piiblist lõigu, mis just seda homofoobilist käitumist kirjeldab (Mooses kolmas raamat, 20. peatükk, 13 lõik - kui ma õigesti mäletan).

Pärast seda hetke nad ei suutnud muudmoodi mulle vastu vaielda, kui mulle sõnu suhu toppida ja nendele vastu vaielda - ehk siis klassikaline straw man. Lõpuks hakkasid nad väitma, et kuna ma võtan oma statistikad Internetist, siis ei saa minu väited olla tõesed - kuigi minu algne väide oligi, et ma ei nõustu nende statistikatega.

Ma parem üritan sellel teemal vaikida, sest neil on niikuinii juba kuidagi vaated kujunenud, mis lähevad akadeemilise maailmaga vastakuti (näiteks ma pidin neile üles otsima tõestusi, et Kuule maandumine ja nende fotograafiline materjal polnud võltsitud - ma tegin seda, kuid ma ei usu, et nad oma arvamusi muutsid).

Elu 'point' on see, mis sa ise selleks teed. Universaalne mõte puudub, niiet peame võtma kasutusele individuaalsed mõtteid, kui teisiti ei saa. Mõned inimesed võtavad endale lihtsad mina-kesksed mõtted (Elu on nautimiseks! Elu on selleks, et võimalikult palju saavutada!) ning mõned hakkavad lihtsalt endale reaalsuse kohta valetama (Elu on selleks, et teenida üleloomilikku jõudu taevas!).
Et asi lihtsalt väiteks ei jääks, üritan ma ennast ka põhjendada.

Alustame algusest. Algselt elu ei olnud, kuid nüüd oleme rõõmsalt arvutite taga ja üritame oma primitiivsete ajudega välja nuputada, et miks me küll kõike teeme, mida me teeme. See tähendab, et vahepeal juhtus midagi, mis põhjustas elu tekkimist ja selle arenemist. Selle fenomeni nimi on emergentsus.
Emergentsus on looduses igal pool nähtav asi. Emergentsus on lihtsa kaootilise struktuuri kalduvus areneda organiseerituks ja tihti ka keeruliseks (ehk maakeeli: asjadel on kalduvus muutuda korrapäraseks). See nähtus on põhjustatud fundamentaaljõudude tõttu. Võtame lihtsa näite - magneti.
Me kõik tõenäoliselt teame seda näitet, kus õpetaja puistab paberile metallpuru, et demonsteerida magnetvälja jooni. Algselt on tegemist kaootilise struktuuriga - metallpuru on igal pool suhteliselt ühtlaselt, ei oma mingit märkimisväärset struktuuri ja mingeid mustreid pole näha. Aga siis satub metallpuru fundamentaaljõu alla - elektromagnetism. Just see magnetijõud sunnib purul muutuda organiseerituks.

Olend, kes ei tea midagi magnetjõust, arvaks tõenäoliselt, et see metallpuru on pandud sellisesse vormi kellegi teise elava olendi poolt. Tänu tarkadele meestele teame me tänapäeval, et tegemist ei ole intelligentse protsessiga, vaid täielikult mehhaanilise protsessiga - see magnet ei oma tarkust ja siiski pani ta selle metallpuru asendisse, mis oleks mõeldamatu puhta ajutu juhuse kujul.

Niiet me näeme, et kui mingile lihtsalt ebakorrapärasele asjale rakendada jõudu, siis see jõud muudab asja korrapäraseks puhtsalt mehhaanlisel protsessil, mitte intelligentse jõu paigutamise abil. Seda me näeme Universumis igal pool. Pärikesesüsteemid tekivad puhtalt gravitatsioonijõu abil - gravitatsioon sunnib aine üksteise poole tõmbama ja kokkupõrgete ja liikumissuuna ebakorrapärasuse tõttu hakkab asi pöörlema. Nii tekkis ka meie Linnutee Galaktika.
Kui meile tuleks külla olend kuskilt mujalt reaalsusest, kus puudub gravitatsioon, siis oleks selline vaatepilt temale täiesti arusaamatu:

Kui gravitatsioonitu vaatleja näeks algselt teist pudelit, kus liiv ja vesi on nii ilusti eraldi paigutatud, siis ta võibolla arvaks, et mingi kunstnik pani nad eraldi, sest ta ei leia sellisele korrapärasusele mingit seletust. Kui ta näeks esimest pudelit ja vaatleks liiva liikumist allapoole, siis ta tõenäoliselt hoiaks peast kinni ja imestaks, et mis vaimud küll seda põhjustavad. Või ta mõtleb, et liiv on intelligentne ja nagu sipelgad kogunevad ühte kohta.
Aga meie teame, et tegemist ei ole mingi "vaimuga" või intelligentsusega. See on puhas gravitatsioon.

Nii tekkis ka elu. Algselt oli maa peal väga korrapäratu keemia. Vesi, mis oli üpris soe, igal pool purskas laavat ja atmosfäär oli täis süsihappegaasi. See korrapäratu ja kaootiline olukord põhjustas evolutsiooni - evolutsioon on lihtsalt emergentsus, täpselt see sama, millest üleval juttu. Keemilised ühendid muutusid aina korrapärasemaks, sest neile mõjusid fundamentaalsed jõud (gravitatsioon, elektromagnetism, nõrk ja tugev aatomivaheline jõud), kuni tekkis esimene molekul, mis puhta juhuse näol oma ümbritsevast keemiast tegi endast klooni. Ja siis algaski tõeline evolutsioon.
Evolutsioon ja emergentsus käivad käsikäes. Aga kuna varem ei teatud evolutsioonist suurt midagi, siis mõeldi, et kuidas küll ikka me siia siis sattunud oleme.

Üks asi, mis evolutsioon meile andis on põhjuste otsimine. Inimese aju on konstrueeritud niimodi, et ta väldiks mõtlemast juhuste peale. Primaarsele inimesele pole sellist asja olemas nagu "juhus". Kõikide asjade jaoks otsitakse põhjust. Miks? Sest see oli sitaks faking kasulik. Kui kuskil oks ragises, siis otsib inimene põhjust selle jaoks ja võibolla väldib niimodi mingi lõvi hüppamist kõrri. See oleks rumal tegevus, kui oks raksuks ja arvata, et tegemist on puhta juhusega.
Kuid fakt on, et tegemist VÕIB olla puhta juhusega, aga parem oleks ikkagi kontrollida, onju?
Niimodi on inimaju suunitletud sellele, et ta üritab põhjust leida igast asjast, olgu asi põhjusega või juhuslikult.

Ja nii me mõtlemegi, et ka elul on mõte. Mitte, kuna elul on mõte, vaid kuna me oleme sunnitud mõtlema, et elul on mõte. Juhuslikkus on liiga keeruline kontsept meie ahviajule ja me üritame võimalikult palju seda vältida.
Sellepärast on ka religioonid nii mõjuvõimsad. Inimestele meeldivad igasugused jutud ja aktsepteerivad kasvõi kartust põrgutule üle, kui see annab elule põhjuse.

Kui banaan kukuks puu otsast alla ja mingi primitiivne inimene on selle läheduses, siis ta hakkaks esiteks kohe ringi vaatama - mis põhjustas selle? Või kes põhjustas selle?
Ta ei aktsepteeri juhuslikkust, sest me oleme programmeeritud nõudma kindlat põhjust asjadele, sest see aitab meil vältida ohtusid.
Ja primitiivne mees vaatabki ringi ja ei näe kedagi. Niiet mis ta järeldab? Põhjus on nähtamatu. Enamasti on banaanid juba maha kukkunud või ta nopib need puu otsast. Ta on banaane näinud maha kukkumas ainult siis, kui ta ise puud raputab. Nüüd kukkus samuti banaan maha, niiet ainuke loogiline järeldus on see, et põhjus peab olema temasugune olend. Siiski pole tal ju palju aimu sellest, et vili võiks ise maha kukkuda - bioloogia ja botaanika polnud vanasti just kõva primaatide seas.
Ja tulebki välja, et põhjuseks on nähtamatu temasugune olend. Kellega me valmis saime? Vaimuga.

Kõige esimesed "religioonid" olid animistlikud religioonid. Ehk neid ei olnud jumalaid, vaid ainult vaimud. Puude vaimud, kivide vaimud jne.
Nüüd mõtlebki see primaat, et banaanipuu vaim õnnistas teda.

Ja nii me otsimegi põhjust igale asjale ja võime üpris naeruväärsetele asjade peale tulla. Mitte keegi ei ole sellisest mõtlemisest prii, sest see on meie geneetikasse kodeeritud niimodi mõelda.

Ja nii oleme me ka mõelnud elu üle. Elu eksisteerib, niiet seal peab olema mingi point. Ja loomulikult anti jälle poindile inimnägu ja mingi õnnistamise temaatika. Aabrahami religioonid (Juudid, kristlased, moslemid) arvavad muidugi, et selleks vaimuks on Jumal ja et ta õnnistab meid, ka banaanidega, kui vaja. Hindud usuvad enda Shivasse või Vishnusse või vahel isegi päris mitmesse jumalasse korraga.

Mitte keegi nendest ei suuda aktsepteerida seda, et tegemist võis olla puhta juhusega, sest me oleme programmeeritud otsima põhjusi.

Niiet sellist asja nagu "mõtet" ei olegi olemas. On olemas põhjus. Sellel banaani kukkumisel oli olemas põhjus (et see banaanipuu ennast paljundada saaks), aga asjal ei olnud suuremat mõtet inimese jaoks. Ja samamoodi on olemas põhjus elul (palju erinvaid loodusseadusi) nagu on olemas põhjus sellel, et pall kukub maha, mitte ei jää õhku seisma (samuti palju erinevaid loodusseadusi).

Niiet me näeme, et elu mõte on inimese välja mõeldud, sest talle meeldib mõelda ennast asjade keskele.
Kui me tahame elule anda mõtet, ei jää meil mitte midagi üle, kui seda ise leiutada. Paljunemine on lihtsalt põhjus, miks me siin oleme ja miks peale meid ka loomi ja inimesi on, aga see pole mõte. Evolutsioon ei nõua meilt paljunemist, niiet me saame teha, mis me tahame.

Me saame elu nautida, me saame rügeleda töös või õppida terve elu. Me võime uurida kosmost või majanduslangust, hakata kunstnikuks või vegeteerida terve elu väikses korteris. See on täielikult meie teha, mida me enda eluga peale hakkame ja keegi "kõrgem võim" ei saa meid sundida midagi muud tegema. Piiranguid leiab ainult moraalsusest ja eetikast, kuid need on juba iseenesestmõistetavad.

Minuarust on see palju fantastilisem. Karta terve elu põrgutuld ja elada oma katkises fantaasiamaailmas ei ole eriti asi, mida ma sooviksin.

Ateist ja Kristlane kõndisid looduses. Nad imetlesid puid, jõge, muru ja loodust. Kristlane ütles: "Vaata, millega on Jumal hakkama saanud!" Ateist ütles: "Vaata, millega evolutsioon on hakkama saanud!"

Järsku kuulsid nad hääli põõsastes. Hetkega nägid nad sealt karu välja tulemas, kes neid ründama hakkas. Ateist ja kristlane jooksid täiest väest. Nad vaatasid tagasi ja nägid, et karu oli järgi jõudnud. Nad kiirendasid jooksu. Vaatasid uuesti tagasi ja nägid, et karu oli juba hüppevalmis. Hoop läks kristlase suunas, sest jumal ei eksisteeri ja ei aita sind mingil määral. Kristlane suri. Teine hoop läks ateisti suunas ja ka tema suri, sest ateism ei aita sind karu vastu võideldes.

Tõsi küll, ma ise ei usu mingisse 'kõrgemasse' elusolendisse rohkem kui ma usun haldjatesse või härjapõlvlaste olemasollu, aga hiljuti tulin ma mõttele, kuidas saaks darwinistliku evolutsiooni, jumala ja hinge olemasolu seletada.

Kaks mormooni istusid minu köögis ja mina olin nende keskel. Me rääkisime kuidas teadus ja religioon on omavahel konfliktis ja kuidas ühes religioonis pannakse mõtted vaikima. Nad ei olnud need samad kaks Kirikuvanemat (nad kutsuvad missioonis käiaid "Elderiteks" ja see on vast kõige parem tõlge sellele), kes mul varem külas käisid, sest mõned nendest läksid edasi teistesse maadesse ja moodustati vist uued grupid. Erinevalt nendest eelmistest olid need kaks palju vastuvõtlikumad darwinistlikku evolutsiooniteooriale. Me tegime selgeks, et kõik me kolm saame aru, et evolutsioon on toimunud mingil määral minevikus. Nagu ma aru sain, siis nad jagasid arvamust, et kõik loomad, keda me tänapäeval näeme, on alguse saanud väga primitiivsetest eluvormidest. See tuli väga üllatuseks minu jaoks, sest eelmised usklikud süstemaatiliselt eitasid seda. Uuemad seletasid ajalist konflikti sellega, et kuue päeva all, mil aabrahami jumal lõi Universumi, mõeldakse pikemaid perioode kui üks ööpäev.

Enivei.
Selle jutu käigus tulin ma heale mõttele, kuidas ühendada omavahel ilusti mormonistlik usk hinge olemasollu ainult inimeses ja darwinistlik evolutsioon.
Mormoonid usuvad, et hing kui selline oli juba olemas enne inimese keha loomist. Nimelt oli ta kohe alguses oma metafüüsilises olekus olemas universumi loomise ajal ning võibolla isegi enne seda. Ainuke asi, mis üle jäi ongi, et see metafüüsiline hing oli vaja panna füüsilisse kehasse. Ning jumala tööriist oligi siis evolutsioon. Jumal lihtsalt ootas, kuni tekkis vääriline ajuga olend, et hakata kandma hinge.
Kena, eksju? Ma arvan ka. Selle seletuse läbi saaks vabalt ühendada jumala kontsept evolutsiooniga. Nad ei ole üksteist välistavad. Tõsi küll, minu isiklik arvamus on see, et jumalat pole olemas ja et üleüldse selline asi nagu 'hing' ei eksisteeri, aga ma võin ju eksida!