Thursday, March 11, 2010

Neljapäev, 11. märts

Viimased kolm päeva oleme kooli passinud ja enda reportaaže, pabereid ja esitlust valmistanud. Peame raporteerima projektile reisi kulgemisest, mis kasu sellest oli ja kas seda peaks uuesti tegema. Seda peame me üpris detailselt kõike kirjeldama ja arvamust avaldama.

Teiseks alustasime me eile hommikul esitlusega Eestimaa ning meie kooli kohta, Tartu Kutsehariduskeskus. Õnneks olid mitmel kaasas juba Eestis enne siiatulekut tehtud presentatsioonid ning ainus asi, mida me tegema pidime oli nende läbivaatamine, kohendamine ja peas läbikäimine.

Kokku peame kaks korda sama esitlust tegema kahele erinevale IT alasele klassile siin. Esitlus on saksa keeles, seega valiti mind ja Mihklit esitlema, sest me valdame grupist kõige paremini saksa keelt.

Eile oli esimene esitulus juba ära ning täna tuleb teine kella kaheteistkümne paiku. Eile läks kõik väga hästi. Esimene pool esitlusest oli Eestimaa kohta ning see läks üpris hästi. Teine pool oli kooli kohta, kuid jäi natuke igavaks, sest ei olnud piisavalt palju pilte ja liiga palju informatsiooni. Tõenäoliselt otsime paar pilti juurde tänase esitluse jaoks.

Esitluse lõpus andsime võimaluse küsimusi esitada ning kõige populaarsemateks küsimusteks olid interneti ühenduse alased küsimused. Nähtavasti tuli see neile üllatuseks kui kiire internet meil Eestis on. 12mbit/s kiirus on meil tavaline DigiTV kiirus, kuid neil on terve kooli peale ainult pool sellest, ehk 6mbit/s. See, et meil juba 100mbit/s ühendus tavakasutajatele saadaval on, võttis neid üpris sõnatuks.

Lisaks sellele näitasime neile paar näidet eesti keelest ja paarist huvitavast asjast selles keeles. Täna ma tahaksin rohkem eestikeelseid sõnu sisse tuua.

Kodus me pole suhteliselt midagi teinud. Eile me magasime pool päeva peale koolist tulekut, sest lihtsalt midagi muud pole teha. Kaardimängimine on ikkagi kõige populaarsem tegevus. Lisaks sellele kolisid mingid noored sakslased kõrvalutuppa. Neid on vist mingi 6 noorukit ning nad eriti vaiksed ei ole. Täna hommikul ärkasin ma selle peale üles, et nad koridoris tõsiselt valju häälega lihtsalt rääkisid meie uste taga.

Homme on meil vaba koolist, kuid lähme ekskursioonile Imaginatasse. Imaginata on midagi taolist nagu meie Ahhaa! keskus. See asub kõndides 30 minutit hostelist eemal. Alustamegi kell 10:30 hosteli juurest ning kell 11 oleme siis kohal.

Laupäev on vaba, kulutan seda päeva selle jaoks, et mingeid nänne ja väikseid asju osta koju toomiseks. Hetkel on probleem sellega, et mul väga palju lihtsalt ei mahu kuhugi. Tulin Saksamaale täiesti pungil reisi- ja seljakotiga ning hetkel olen ma siin endale kolm paari sokke ning veel paar väiksemat asja juurde ostnud, mis samuti peavad koha pagasis leidma.

Pühapäeval on tagasisõit ja -lend. Hommikul kell 8:30 läheb vist rong, ümberistumisega Weimaris ning sealt Frankfurti lennujaama. Lennujaamas on meil umbes 2-3 tundi aega, niiet saame seal ringi vaadata ja äkki veel paar viimast suveniiri kaasa võtta. Siis lendame Riiga ning Riiast Tartu. Maandumine Tartus on plaanipäraselt kell 20:10 ning loodetavasti jõuan natuke peale üheksat Tartu korterisse.

Põlva lähen ma kas esmaspäeva õhtul või teisipäeva hommikul.
Read More

Saturday, March 6, 2010

6. märts, Laupäev

Mul pole palju aega, et midagi hetkel kirjutada. Mainin lihtsalt, et presentatsioon läks suurepäraselt. Ruum oli küll väike ja inimesi palju, kuid sisu läks hästi. Imelik oli, et need täiesti tavalised xHTML ja CSS tõed, millest ma seal rääkisin, olid üpris võõrad nende jaoks - või vähemalt võõramad, kui peaks olema.

Rääkisin ka front-end optimiseerimisest, mis oli kõige tugevam point minu presentatsioonis. Kui ma eelnevalt enda xhtml ja css presentatsiooniga neile lihtsalt ebamugavust tekitasin, siis teises osas hakkas paljudel seal üpris häbi. Kindlasti olid nad õnnelikud, et ülemust kohal ei olnud.

Ma lähen käin esmaspäeval veel korra sealt läbi, et ülemusega rääkida sellest pakkumisest, mida ta mulle esitas. Ja pizzat mõtlesin neile ka viia. Või kooki. Või küpsist.
Read More

3. märts, Kolmapäev

Olen kolm päeva järjest valmistanud enda presentatsiooni/loengut ette. Nimelt pärast seda, kui ülemusele mainisin, et front-end xHTML kood näeb üpris segane, ebaefektiivne ja standardiväline välja tõi ta selle ka paar päeva hiljem hommikusel miitingul jutuks. Nagu ma aru sain, siis tal on juba pikemat aega olnud südamel see, et kodeerijad ei dokumenteeri piisavalt oma tööd ja teatud asjad pole eeskirjade järgi tehtud. Minu mainimine standardite mitte-kinnipidamisest ning ebaefektiivsest koodist andis talle lõpuks vist julguse seda mainida oma töötajatele.

Pärast miitingut, kui kõik maha rahunenud olid ja omadel kohtadel istusid tuli kuskilt kaugemalt büroost telefoni kõne mu kolleegile/juhendajale. Ta noogutas ja jaatas telefoni kõrva ääres hoides ning toru hargile pannes vaatas ta mulle itsitades vastu. Ma pidin tegema presentatsiooni sellest, kuidas siis õigesti teha.

Asi pole selles, et see oleks raske ülesanne minu jaoks. Ma tunnen xHTML’i ja CSS’i nüüd juba piisavalt hästi, et suudaks sellest palju rääkida. Probleem seisneb selles, et ma pean presentatsiooni saksa keeles tegema ning presentatsioon ise peaks kestma 60-90 minutit. Minu napid saksa keele rääkimise kogemused ei ole piisavad, et seda ka meeldivaks 60-90 minutiks teha.

Fakt on, et homme kuulavad nad inimest loengut pidamas, kes poole ajast otsib õiget sõna mingi tehnilise termini jaoks. Täna läks meil mingi 10 minutit kolleegiga lihtsalt selle jaoks, et piisavalt head saksakeelset vastet sõnale „default“ leida. Saksakeelne vaste ei tulnud mul pähegi, sest terve aeg surises mu peas eestikeelne sõna „vaikimisi“. Saksa keeles lihtsalt pole täpset vastet sõnale „vaikimisi“ ning tulimegi lõpuks otsusele, et kui miski muu ei aita, siis kasutada sõna „default“, sest nad kasutavad ka seda.

Presentatsioonil endal on mul juba 48 lehekülge, kuid enamik nendest on lihtsalt html/css koodi pildid. Tekst sellest on mingi 10%. Peale selle on mul ka lisaks mitu faili, mida saab juurde lisada. Ma kolleegile juba näitasin presentatsiooni ja paari faili ning ta oli üpris vaimustuses.
Eelmine reede kolis siia lisaks veel üks indoneeslane. Natuke tõmmum ja mongoliidsed silmad ning üpris naljaka iseloomuga. Me rääkisime Indoneesiast ja Eestist. Ta isegi teadis, kus Eesti asub ning naljakas oli see, et ta oli imestunud, kui sai teada, et me kõik teame, kus Indoneesia asub. Aili tegi vist pilti rahast, mida nad seal kasutavad. Villu sai käes hoida umbes 30’000 nende-raha (ma ei mäleta, mida nad seal kasutavad). See oli ekvivalentne umbes kolmele dollarile, ehk vähem kui ühe dööner-kebab’i hind siin Saksamaal.

Rääkides söögist – eelmine nädal käisime Morrisega lõuna paiku söömas restoranis, kus meie kaks eesti kokka töötavad. 12€ ja 70 senti maksis lõunasöök koos apelsini mahlaga. See on siis umbes 200 krooni, kuid söök oli meeletult hea ning nii palju, et ma ei jõudnud lõpunigi süüa. Kahel suurel taldrikul oli toit. Morris ei jõudnud pärast seda lõunasööki enam normaalselt töötadagi. Endal oli normaalsem, sest ma lihtsalt jätsin mingi kolmandiku söömata.

Muidu saab siin sööki üldiselt mingi 20-30 krooniga kätte. Lähedal on Mensa, ehk tudengitesöökla. Sealt saab lõunasöögi umbes 24 krooni eest kätte ning tavaliselt on see taldrikutäis. Kui jooki mitte võtta, siis saaks isegi 20 krooniga hakkama. Indoneeslase nimi oli muidu Bio ning ta ütles, et sõpradega sai ta siin Saksamaal vahel kuus 100€-ga hakkama, ehk ca. 1570 krooniga. Siin tegelikult ei ole asjad kallimad. See oli algne mulje, mis meil kõigil jäi. Siin on palgad kõrgemad ja söök odavam. Piletid, restoranid ning mõned asjad veel on siin kallimad, kuid näiteks riided on siin ikkagi odavamad. Ma ostsin endale 16 gigabaidise mälupulga ning see oli sadu kroone odavam, kui Eestis – vähemalt kui me hiljem hindade üle arutasime. Minuarust oli vist veelgi odavam siin, kuid ma pole ammu hindu vaadanud ning need langavad kogu aeg.
Ma hakkan nüüd enda presentatsiooni harjutama peas ning lisan sinna veel umbes 10 lehte front-end optimiseerimisest. Neil on mingi 150-200 http requesti iga kord, kui veebilehte värskendada. See ei ole kliendi ega serveri jaoks eriti tervislik.
Read More

Tuesday, March 2, 2010

Teisipäeva hommik, 23. Veebruar

Eile testisime veel nii Eltern lehte kui ka uut versiooni Preisbock’ist. Alguses roomas lehel marginaalseid vigu ringi, kuid kõik oli enamvähem okei funktsiooniliselt. Probleem on nüüd aga selles, et umbes poole päeva pealt tehti lehel suur muudatus – lehe header ja footer, ehk päis ja jalus, tulevad nüüd erinevalt domeenilt kui leht ise.

Mitte lihtsalt ei ole see jabur, vaid tekitab palju probleeme nii lehe kvaliteedis kui ka kasutatavuses. Põhiline viga mis sellega esile tuleb on lehe kiirus. Mitte lihtsalt ei pea kasutaja laadima ühe lehe näitamiseks üht lehte, vaid koguni kaks lehte. See teeb terve lehe kaks korda aeglasemaks. Kui seal lehel ringi liikuda märkab kasutaja veel midagi huvitavat – lehe sisu laeb enne, kui päis ja jalus.

Kui see mõte esimest korda eile teostati, siis suutis ainult üks brauser seda näidata ning seda ka ainult pärast popupidel klõpsamist mis teatasid, et see leht sisaldab ebaturvalist sisu. Selleks brauseriks oli Opera. Firefox ei näita automaatselt popup’i, vaid annab algselt ühe lehe ette. See leht on suurem kui header, nii et ei suudetud neid „mine siiski edasi“ linke klikata.
Kui headeri ja footeri näitamine FF’is, Operas ja IE’s korda sai, siis ei olnud veel probleemid kadunud. Chrome veel ei näidanud lehte ning IE teeb sellele raamile ääred paksud vaikimisi ääred.

Täna saan ma võõõiiibollaa front-end’i mehega/meestega kokku, et temaga natuke html koodist rääkida Preisbock’i ja Eltern lehel. Nagu ma juba eilses postituses mainisin, siis on see kood neil ikka üpriski jaburaid stiilivigu täis.
Eile käisin ma lõunapausil ülemusega söömas. Ta plaanis juba varem sööma minna minuga, et mind tundma õppida, aga tal varem ei olnud lihtsalt aega. Täna ja homme on ta jälle kuskil ära. Läksime ühte traditsionaalsesse restorani ning tellisime süüa. Me rääkisime minu programmeerimise ja arvutikasutuse oskustest ning kui tal minust selgem pilt oli jäänud, siis tegi mulle üpris tugeva pakkumise – ma saaks firma rahade eest Saksamaale õppima tulla ja siis nende juures tööle hakata. Pakkumine oli nii atraktiivne, kuid ma mainisin talle kohe, et sellega võib probleeme esineda. Esiteks ei saa ma isiklikel probleemidel nii kergelt eestist ära kolida ning teiseks pean ma veel sõjaväkke minema. Mõlemad põhjused võtavad ümardades aega 2 aastat.
Read More

Monday, February 22, 2010

Reede, 19 veebruar

Viimased kaks päeva oleme Eltern.de lehekülge lokaalselt testinud ja vigasid otsinud. Foorum oli üpris katki ning väga palju linke viitasid preisbock.de’le veel. Eltern on Preisbock’i koduleheküljel baseerutud, kuid nendel ei tohiks olla kasutaja jaoks mingit suuremad seost, kui see väike logo lehekülje üleval ning võibolla kuskil, kus preisbock’i mainitakse. Igasuguseid väiksemaid pisiasju oli ka see leht täis – näiteks see, et Internet Exploreris otsingu kast ja nupp üksteise all olid, kuid tegelikult pidid kõrvuti olema.

Täna käisin Subways lõunat söömas. Tõsiselt hea söök on seal, aga ka kallis. 4.29€ läks pooliku sandwichi jaoks. See sandwich on küll suur ja täidetud igasuguse kraamiga ning kõht jääb ka enamvähem rahule, kuid mingi 60-70 krooni selliste eest maksta on naeruväärselt kallis. Kui kõik komponendid ise osta poest ja kokku panna, siis ma ei imesta, kui ühe sandwichi hind üle 10 krooni ei ulatu.

Mingist putkast ostetud döner kebab on 3€ ning sisaldab 1.5-2 korda rohkem kraami. Selle maitse on piisavalt hea, et ka Eestis oleks selline hind juba aktsepteeritav. Näiteks Siriusest osta burger võib mingi 30 krooni maksma minna. Võrreldes döner kebab’iga, mis siin kokku pannakse, on see häbematult kõrge hind, sest ega Siriuse bürgeris eriti rohkemat pole, kui mingi kapsasalat, pihv ja kaste. Döner Kebabis on igasugust kraami sees, näiteks tomatid, marineeritud kurk, sibul, salatilehed, punast kapsast, paprikat ning kuni kolme sorti kastet ning valikuliselt saab ka ekstravürtsiseks teha. Subways on veel huvitavamalt pandud oliive ja mingit teist tumedat vilja juurde.

Tegin täna lisaks natuke häält nende koodi kohta. XHTML on neid põhiliselt ühilduv, välja arvatud mõned imelikud kohad. Probleem on lihtsalt selles, et see kood on neil korduvalt kasutut kraami täis. Nendel on seal näiteks põhiline nupp ostmise nupp („Kaufen!“) ning nupu jaoks ju eriti rohkemat ei tohiks vaja minna, kui üks element, näiteks A (hüperlingi tag). Selle asemel on neil see esiteks DIV’i sees, siis tuleb neil A, siis IMG ja seejärel veel kaks BR’i. Samuti ei kasuta nad eriti loendeid. Üleval on neil põhilingid ning üldiselt menüü jaoks eriti rohkemat ei ole vaja, kui struktuur UL – LI – A, ehk unordered list tag, list item tag ning siis link tag. Selle asemel on neil alguses wrap DIV, siis DIV iga lingi jaoks, siis SPAN ning siis A. Ehk kolme loogilise elemendi asemel neli täiesti sisutut elementi.

Ma tegin häält ainult juhendaja poole, sest ma ei teadnud, kes sellega neil tegeleb. Juhendaja mainis siis, et suunab mind järgmine nädal nende juurde, kes html koodiga seal tegelevad ning nendele saan ma siis rääkida sellest, kuidas paremini teha.

Täna ma välja ka ei viitsinud minna, teised tulid just natuke aega tagasi kuskilt peolt siia ja nüüd on kell juba 2:40, ehk tehniliselt Laupäev. Homme lähme me pesumajja – seal saab asjad puhtaks ja Wifit.
Read More

Thursday, February 18, 2010

Neljapäev, 18. Veebruar

Eile õhtul tõid kokad siia ühe eestlase külaliseks. See eestlane on paaril päeval nädalas nende ülemus seal restoranis, kus neil praktika on. Tegemist on vene-eestlasega, kes tuli Saksamaale ema juurde elama.

Ta mulle isiklikult väga ei meeldinud ning nagu ma aru sain ei meeldinud ta ka teistele eriti. Ta käitus arrogantselt ning praalis asjadega, mida mina isiklikult ebaeetiliseks ja halvaks käitumiseks pean.

Eile tegin ma dokumendi asemel mingisugust videot terve päev. Preisbock’il on mingi väike kampaania/marketing süsteem, kus nad uploadivad youtube’i täiesti suvalise teema kohta video. Eile tegin ma video sushist. Video taustaks on mingi nende enda tellitud lood, mille autoriõigused on Preisbock’i käes. Visuaalselt koosneb video ainult piltidest, mis vahetuvad sushiteemaliste piltide ja Preisbock’i logo vahel.

Põhimõte on neil vist selline, et kui kasutaja otsib midagi sushi kohta ja leiab selle video youtube’ist, siis tervitab teda lisaks Preisbock’i kodulehe reklaam. Isiklikult arvan ma, et tegu on spam’iga, aga hetkel on see minu töö ja ma ei hakka selle vastu protestima. Saangi aimu, kuidas spämm sünnib.
Read More

Teisipäeva õhtu, 16. Veebruar

Juba teist päeva järjest kirjutan põhimõtteliselt kirjandit tööl. Mind pandi testijana praktikale, kuid ainus tööülesanne, mis mul hetkel on olnud, on mingi teksti kirjutamine teemal „Test Planung und Organisirung“. Ma jõudsin sellega lõpuni. Kui ma seda neile mainisin, siis otsustasid nad, et ma selle ka ikka inglise keeles teeksin igaks juhuks. Juhei. Nüüd homme hakkan ma seda tegema.

Ma ei olegi seda siin vist maininud, aga ma saan seda blogi ainult tööl üles panna. Kirjutan kodus Wordi faili ja hommikul tööle jõudes uploadin. Meil ei ole kuskilt mujalt netti saada tasuta. Sellist mugavust nagu Eestis ikka pole. T-Mobile’iga saab teha lepingu, et teatud kohtades juurdepääsu saada. See on 30€ kuus ning ma mõtlesin vahepeal isegi, et muretsen selle endale. Käisin mööda Jenat ringi ja hiljem uurisin ka netist, aga T-Mobile’il pole Jenas mingit kontoritki. Ainus võimalus on läbi interneti tellida, aga mul jällegi pole krediitkaarti, et seda teha. Kui ma siis lõpuks mõtlesin, et ma saan mõnel kolleegil töölt või õpetajal seda minu jaoks teha olin ma juba veendunud, et see ühendus pole niikuinii kasulik. See oleks siiski circa 475 krooni selle eest, et saaks kuu aega umbes kaks tundi päevas ebamugavalt kuskil pingil lapakat hoida JenToweris. Saab ka McDonaldsis olla, aga seal peab tõenäoliselt midagi tellima, muidu vaadatakse imelikult.
Ma sain natuke aru ka, kuidas see testimine neil seal dotSource’is käib. Nagu ma aru saan, siis on enamvähem pool sellest, mida testimeeskond teeb automatiseeritud testide koostamine. Teine pool on manuaalsed testid, ehk lihtsalt ringi toksimine ja klikkimine. Ma ei tea veel, kui palju kumbagi on, aga nende sõnul on mõlemat ajaliselt umbes sama palju. Sain ka aru natuke sellest testitarkvarast, mida nad seal kasutavad. Põhiline tarkvara neil on mingi... ma ei mäleta nime. Ma tean nime Selenium, mis on samuti üks sealkasutatav testiprogramm – enamjaolt kasutatakse Selenium’i Firefox liidet. See eelmine tarkvara, mille nime ma ei mäleta, on inspireeritud Seleniumist, aga lisaks Seleniumile saab rohkem trikke teha, rohkem funktsioone on ning saab importida ja eksportida viitajaid jne. Näiteks Seleniumi Firefox liite põhiline kasutus on see, et mul on oletame veebirakenduses kuskil mingi vorm ning ma tahan igasuguseid proove sellega teha. Ma salvestan esiteks, kuidas ma sinna vormi jõuan ning mida ma sinna sisestan. Peale seda ma hakkan salvestatud juhtumeid muutma, aga muudan näiteks ainult ühe sõna kuskil ära. Seejärel ma lasen asjal uuesti mängida ja liide teeb kõik uuesti, mida mina tegin – välja arvatud see uus asi, mida ma muutsin on nüüd vahetunud.

Selle teise programmiga ma saan täielikult sobitada kindlaid veebilehti ja kirjutada skripte, kuidas kuhu minna ja mida kontrollima peab. Näiteks saan ma salvestada käsu, et minna kodulehele. Siis võin ma lisada käsu, et logida foorumisse sisse kindla kasutajana. See käsk sisaldab siis mitut käsku, näiteks foorumi lingile vajutamine, sisselogimislingile vajutamine, kasutaja nime ja parooli sisestamine ning Submit nupule vajutamine.

Kui asjal lasta ise recordida mida sa teed, siis salvestab ta need kohad, kus sa klikkisid või mida kontrollida XPATH’iga. Xpath on tore asi. Sellest ei olnud raske aru saada, kuid võib üpris kasulikuks osutuda. Nimelt saab xpathiga viidata mingile kindlale elemendile xml’is (ka xhtml, html jne). Näiteks et viidata esimesele ettejuhtuvale div’ile, siis saaks ma näiteks kirjutada „/html/body/div/“. Kui ma tahan kindlalt teist div’i, siis ma saan anda seda numbrina: /html/body/div[2]/. Loendamine peaks xpathis algama ühest, kuid ma pole hetkel kindel.

Argh, tahaks juba midagi reaalselt sisukat teha. Hetkel olen üle nädala aja tühja passinud. Eelmise nädala ainus potentsiaalselt huvitav osa oli siis, kui giid hakkas Jena ajaloost rääkima, mis mind väga huvitas. Kahjuks nõudsid aga inimesed, et ta vigases inglise keeles räägiks, nii et keegi enam aru ei saaks. Lisaks sellele vingus üks meie grupist, kui väga igav ajalugu on. Ta üldse üritas täiega attention whore’ida, sest inimesed üritasid kuulata giidi juttu, mitte teda tähele panna. Nagu mingi seitsmenda klassi ekskursioonil oleks olnud. Eks ma pean Jena vikipeedia lehe siiski läbi lugema. Live action giidi jutust jäi väheseks.
Read More