Thursday, March 11, 2010

Neljapäev, 11. märts

Viimased kolm päeva oleme kooli passinud ja enda reportaaže, pabereid ja esitlust valmistanud. Peame raporteerima projektile reisi kulgemisest, mis kasu sellest oli ja kas seda peaks uuesti tegema. Seda peame me üpris detailselt kõike kirjeldama ja arvamust avaldama.

Teiseks alustasime me eile hommikul esitlusega Eestimaa ning meie kooli kohta, Tartu Kutsehariduskeskus. Õnneks olid mitmel kaasas juba Eestis enne siiatulekut tehtud presentatsioonid ning ainus asi, mida me tegema pidime oli nende läbivaatamine, kohendamine ja peas läbikäimine.

Kokku peame kaks korda sama esitlust tegema kahele erinevale IT alasele klassile siin. Esitlus on saksa keeles, seega valiti mind ja Mihklit esitlema, sest me valdame grupist kõige paremini saksa keelt.

Eile oli esimene esitulus juba ära ning täna tuleb teine kella kaheteistkümne paiku. Eile läks kõik väga hästi. Esimene pool esitlusest oli Eestimaa kohta ning see läks üpris hästi. Teine pool oli kooli kohta, kuid jäi natuke igavaks, sest ei olnud piisavalt palju pilte ja liiga palju informatsiooni. Tõenäoliselt otsime paar pilti juurde tänase esitluse jaoks.

Esitluse lõpus andsime võimaluse küsimusi esitada ning kõige populaarsemateks küsimusteks olid interneti ühenduse alased küsimused. Nähtavasti tuli see neile üllatuseks kui kiire internet meil Eestis on. 12mbit/s kiirus on meil tavaline DigiTV kiirus, kuid neil on terve kooli peale ainult pool sellest, ehk 6mbit/s. See, et meil juba 100mbit/s ühendus tavakasutajatele saadaval on, võttis neid üpris sõnatuks.

Lisaks sellele näitasime neile paar näidet eesti keelest ja paarist huvitavast asjast selles keeles. Täna ma tahaksin rohkem eestikeelseid sõnu sisse tuua.

Kodus me pole suhteliselt midagi teinud. Eile me magasime pool päeva peale koolist tulekut, sest lihtsalt midagi muud pole teha. Kaardimängimine on ikkagi kõige populaarsem tegevus. Lisaks sellele kolisid mingid noored sakslased kõrvalutuppa. Neid on vist mingi 6 noorukit ning nad eriti vaiksed ei ole. Täna hommikul ärkasin ma selle peale üles, et nad koridoris tõsiselt valju häälega lihtsalt rääkisid meie uste taga.

Homme on meil vaba koolist, kuid lähme ekskursioonile Imaginatasse. Imaginata on midagi taolist nagu meie Ahhaa! keskus. See asub kõndides 30 minutit hostelist eemal. Alustamegi kell 10:30 hosteli juurest ning kell 11 oleme siis kohal.

Laupäev on vaba, kulutan seda päeva selle jaoks, et mingeid nänne ja väikseid asju osta koju toomiseks. Hetkel on probleem sellega, et mul väga palju lihtsalt ei mahu kuhugi. Tulin Saksamaale täiesti pungil reisi- ja seljakotiga ning hetkel olen ma siin endale kolm paari sokke ning veel paar väiksemat asja juurde ostnud, mis samuti peavad koha pagasis leidma.

Pühapäeval on tagasisõit ja -lend. Hommikul kell 8:30 läheb vist rong, ümberistumisega Weimaris ning sealt Frankfurti lennujaama. Lennujaamas on meil umbes 2-3 tundi aega, niiet saame seal ringi vaadata ja äkki veel paar viimast suveniiri kaasa võtta. Siis lendame Riiga ning Riiast Tartu. Maandumine Tartus on plaanipäraselt kell 20:10 ning loodetavasti jõuan natuke peale üheksat Tartu korterisse.

Põlva lähen ma kas esmaspäeva õhtul või teisipäeva hommikul.

0 comments:

Saturday, March 6, 2010

6. märts, Laupäev

Mul pole palju aega, et midagi hetkel kirjutada. Mainin lihtsalt, et presentatsioon läks suurepäraselt. Ruum oli küll väike ja inimesi palju, kuid sisu läks hästi. Imelik oli, et need täiesti tavalised xHTML ja CSS tõed, millest ma seal rääkisin, olid üpris võõrad nende jaoks - või vähemalt võõramad, kui peaks olema.

Rääkisin ka front-end optimiseerimisest, mis oli kõige tugevam point minu presentatsioonis. Kui ma eelnevalt enda xhtml ja css presentatsiooniga neile lihtsalt ebamugavust tekitasin, siis teises osas hakkas paljudel seal üpris häbi. Kindlasti olid nad õnnelikud, et ülemust kohal ei olnud.

Ma lähen käin esmaspäeval veel korra sealt läbi, et ülemusega rääkida sellest pakkumisest, mida ta mulle esitas. Ja pizzat mõtlesin neile ka viia. Või kooki. Või küpsist.

0 comments:

3. märts, Kolmapäev

Olen kolm päeva järjest valmistanud enda presentatsiooni/loengut ette. Nimelt pärast seda, kui ülemusele mainisin, et front-end xHTML kood näeb üpris segane, ebaefektiivne ja standardiväline välja tõi ta selle ka paar päeva hiljem hommikusel miitingul jutuks. Nagu ma aru sain, siis tal on juba pikemat aega olnud südamel see, et kodeerijad ei dokumenteeri piisavalt oma tööd ja teatud asjad pole eeskirjade järgi tehtud. Minu mainimine standardite mitte-kinnipidamisest ning ebaefektiivsest koodist andis talle lõpuks vist julguse seda mainida oma töötajatele.

Pärast miitingut, kui kõik maha rahunenud olid ja omadel kohtadel istusid tuli kuskilt kaugemalt büroost telefoni kõne mu kolleegile/juhendajale. Ta noogutas ja jaatas telefoni kõrva ääres hoides ning toru hargile pannes vaatas ta mulle itsitades vastu. Ma pidin tegema presentatsiooni sellest, kuidas siis õigesti teha.

Asi pole selles, et see oleks raske ülesanne minu jaoks. Ma tunnen xHTML’i ja CSS’i nüüd juba piisavalt hästi, et suudaks sellest palju rääkida. Probleem seisneb selles, et ma pean presentatsiooni saksa keeles tegema ning presentatsioon ise peaks kestma 60-90 minutit. Minu napid saksa keele rääkimise kogemused ei ole piisavad, et seda ka meeldivaks 60-90 minutiks teha.

Fakt on, et homme kuulavad nad inimest loengut pidamas, kes poole ajast otsib õiget sõna mingi tehnilise termini jaoks. Täna läks meil mingi 10 minutit kolleegiga lihtsalt selle jaoks, et piisavalt head saksakeelset vastet sõnale „default“ leida. Saksakeelne vaste ei tulnud mul pähegi, sest terve aeg surises mu peas eestikeelne sõna „vaikimisi“. Saksa keeles lihtsalt pole täpset vastet sõnale „vaikimisi“ ning tulimegi lõpuks otsusele, et kui miski muu ei aita, siis kasutada sõna „default“, sest nad kasutavad ka seda.

Presentatsioonil endal on mul juba 48 lehekülge, kuid enamik nendest on lihtsalt html/css koodi pildid. Tekst sellest on mingi 10%. Peale selle on mul ka lisaks mitu faili, mida saab juurde lisada. Ma kolleegile juba näitasin presentatsiooni ja paari faili ning ta oli üpris vaimustuses.
Eelmine reede kolis siia lisaks veel üks indoneeslane. Natuke tõmmum ja mongoliidsed silmad ning üpris naljaka iseloomuga. Me rääkisime Indoneesiast ja Eestist. Ta isegi teadis, kus Eesti asub ning naljakas oli see, et ta oli imestunud, kui sai teada, et me kõik teame, kus Indoneesia asub. Aili tegi vist pilti rahast, mida nad seal kasutavad. Villu sai käes hoida umbes 30’000 nende-raha (ma ei mäleta, mida nad seal kasutavad). See oli ekvivalentne umbes kolmele dollarile, ehk vähem kui ühe dööner-kebab’i hind siin Saksamaal.

Rääkides söögist – eelmine nädal käisime Morrisega lõuna paiku söömas restoranis, kus meie kaks eesti kokka töötavad. 12€ ja 70 senti maksis lõunasöök koos apelsini mahlaga. See on siis umbes 200 krooni, kuid söök oli meeletult hea ning nii palju, et ma ei jõudnud lõpunigi süüa. Kahel suurel taldrikul oli toit. Morris ei jõudnud pärast seda lõunasööki enam normaalselt töötadagi. Endal oli normaalsem, sest ma lihtsalt jätsin mingi kolmandiku söömata.

Muidu saab siin sööki üldiselt mingi 20-30 krooniga kätte. Lähedal on Mensa, ehk tudengitesöökla. Sealt saab lõunasöögi umbes 24 krooni eest kätte ning tavaliselt on see taldrikutäis. Kui jooki mitte võtta, siis saaks isegi 20 krooniga hakkama. Indoneeslase nimi oli muidu Bio ning ta ütles, et sõpradega sai ta siin Saksamaal vahel kuus 100€-ga hakkama, ehk ca. 1570 krooniga. Siin tegelikult ei ole asjad kallimad. See oli algne mulje, mis meil kõigil jäi. Siin on palgad kõrgemad ja söök odavam. Piletid, restoranid ning mõned asjad veel on siin kallimad, kuid näiteks riided on siin ikkagi odavamad. Ma ostsin endale 16 gigabaidise mälupulga ning see oli sadu kroone odavam, kui Eestis – vähemalt kui me hiljem hindade üle arutasime. Minuarust oli vist veelgi odavam siin, kuid ma pole ammu hindu vaadanud ning need langavad kogu aeg.
Ma hakkan nüüd enda presentatsiooni harjutama peas ning lisan sinna veel umbes 10 lehte front-end optimiseerimisest. Neil on mingi 150-200 http requesti iga kord, kui veebilehte värskendada. See ei ole kliendi ega serveri jaoks eriti tervislik.

0 comments:

Tuesday, March 2, 2010

Teisipäeva hommik, 23. Veebruar

Eile testisime veel nii Eltern lehte kui ka uut versiooni Preisbock’ist. Alguses roomas lehel marginaalseid vigu ringi, kuid kõik oli enamvähem okei funktsiooniliselt. Probleem on nüüd aga selles, et umbes poole päeva pealt tehti lehel suur muudatus – lehe header ja footer, ehk päis ja jalus, tulevad nüüd erinevalt domeenilt kui leht ise.

Mitte lihtsalt ei ole see jabur, vaid tekitab palju probleeme nii lehe kvaliteedis kui ka kasutatavuses. Põhiline viga mis sellega esile tuleb on lehe kiirus. Mitte lihtsalt ei pea kasutaja laadima ühe lehe näitamiseks üht lehte, vaid koguni kaks lehte. See teeb terve lehe kaks korda aeglasemaks. Kui seal lehel ringi liikuda märkab kasutaja veel midagi huvitavat – lehe sisu laeb enne, kui päis ja jalus.

Kui see mõte esimest korda eile teostati, siis suutis ainult üks brauser seda näidata ning seda ka ainult pärast popupidel klõpsamist mis teatasid, et see leht sisaldab ebaturvalist sisu. Selleks brauseriks oli Opera. Firefox ei näita automaatselt popup’i, vaid annab algselt ühe lehe ette. See leht on suurem kui header, nii et ei suudetud neid „mine siiski edasi“ linke klikata.
Kui headeri ja footeri näitamine FF’is, Operas ja IE’s korda sai, siis ei olnud veel probleemid kadunud. Chrome veel ei näidanud lehte ning IE teeb sellele raamile ääred paksud vaikimisi ääred.

Täna saan ma võõõiiibollaa front-end’i mehega/meestega kokku, et temaga natuke html koodist rääkida Preisbock’i ja Eltern lehel. Nagu ma juba eilses postituses mainisin, siis on see kood neil ikka üpriski jaburaid stiilivigu täis.
Eile käisin ma lõunapausil ülemusega söömas. Ta plaanis juba varem sööma minna minuga, et mind tundma õppida, aga tal varem ei olnud lihtsalt aega. Täna ja homme on ta jälle kuskil ära. Läksime ühte traditsionaalsesse restorani ning tellisime süüa. Me rääkisime minu programmeerimise ja arvutikasutuse oskustest ning kui tal minust selgem pilt oli jäänud, siis tegi mulle üpris tugeva pakkumise – ma saaks firma rahade eest Saksamaale õppima tulla ja siis nende juures tööle hakata. Pakkumine oli nii atraktiivne, kuid ma mainisin talle kohe, et sellega võib probleeme esineda. Esiteks ei saa ma isiklikel probleemidel nii kergelt eestist ära kolida ning teiseks pean ma veel sõjaväkke minema. Mõlemad põhjused võtavad ümardades aega 2 aastat.

0 comments:

Monday, February 22, 2010

Reede, 19 veebruar

Viimased kaks päeva oleme Eltern.de lehekülge lokaalselt testinud ja vigasid otsinud. Foorum oli üpris katki ning väga palju linke viitasid preisbock.de’le veel. Eltern on Preisbock’i koduleheküljel baseerutud, kuid nendel ei tohiks olla kasutaja jaoks mingit suuremad seost, kui see väike logo lehekülje üleval ning võibolla kuskil, kus preisbock’i mainitakse. Igasuguseid väiksemaid pisiasju oli ka see leht täis – näiteks see, et Internet Exploreris otsingu kast ja nupp üksteise all olid, kuid tegelikult pidid kõrvuti olema.

Täna käisin Subways lõunat söömas. Tõsiselt hea söök on seal, aga ka kallis. 4.29€ läks pooliku sandwichi jaoks. See sandwich on küll suur ja täidetud igasuguse kraamiga ning kõht jääb ka enamvähem rahule, kuid mingi 60-70 krooni selliste eest maksta on naeruväärselt kallis. Kui kõik komponendid ise osta poest ja kokku panna, siis ma ei imesta, kui ühe sandwichi hind üle 10 krooni ei ulatu.

Mingist putkast ostetud döner kebab on 3€ ning sisaldab 1.5-2 korda rohkem kraami. Selle maitse on piisavalt hea, et ka Eestis oleks selline hind juba aktsepteeritav. Näiteks Siriusest osta burger võib mingi 30 krooni maksma minna. Võrreldes döner kebab’iga, mis siin kokku pannakse, on see häbematult kõrge hind, sest ega Siriuse bürgeris eriti rohkemat pole, kui mingi kapsasalat, pihv ja kaste. Döner Kebabis on igasugust kraami sees, näiteks tomatid, marineeritud kurk, sibul, salatilehed, punast kapsast, paprikat ning kuni kolme sorti kastet ning valikuliselt saab ka ekstravürtsiseks teha. Subways on veel huvitavamalt pandud oliive ja mingit teist tumedat vilja juurde.

Tegin täna lisaks natuke häält nende koodi kohta. XHTML on neid põhiliselt ühilduv, välja arvatud mõned imelikud kohad. Probleem on lihtsalt selles, et see kood on neil korduvalt kasutut kraami täis. Nendel on seal näiteks põhiline nupp ostmise nupp („Kaufen!“) ning nupu jaoks ju eriti rohkemat ei tohiks vaja minna, kui üks element, näiteks A (hüperlingi tag). Selle asemel on neil see esiteks DIV’i sees, siis tuleb neil A, siis IMG ja seejärel veel kaks BR’i. Samuti ei kasuta nad eriti loendeid. Üleval on neil põhilingid ning üldiselt menüü jaoks eriti rohkemat ei ole vaja, kui struktuur UL – LI – A, ehk unordered list tag, list item tag ning siis link tag. Selle asemel on neil alguses wrap DIV, siis DIV iga lingi jaoks, siis SPAN ning siis A. Ehk kolme loogilise elemendi asemel neli täiesti sisutut elementi.

Ma tegin häält ainult juhendaja poole, sest ma ei teadnud, kes sellega neil tegeleb. Juhendaja mainis siis, et suunab mind järgmine nädal nende juurde, kes html koodiga seal tegelevad ning nendele saan ma siis rääkida sellest, kuidas paremini teha.

Täna ma välja ka ei viitsinud minna, teised tulid just natuke aega tagasi kuskilt peolt siia ja nüüd on kell juba 2:40, ehk tehniliselt Laupäev. Homme lähme me pesumajja – seal saab asjad puhtaks ja Wifit.

1 comments:

Thursday, February 18, 2010

Neljapäev, 18. Veebruar

Eile õhtul tõid kokad siia ühe eestlase külaliseks. See eestlane on paaril päeval nädalas nende ülemus seal restoranis, kus neil praktika on. Tegemist on vene-eestlasega, kes tuli Saksamaale ema juurde elama.

Ta mulle isiklikult väga ei meeldinud ning nagu ma aru sain ei meeldinud ta ka teistele eriti. Ta käitus arrogantselt ning praalis asjadega, mida mina isiklikult ebaeetiliseks ja halvaks käitumiseks pean.

Eile tegin ma dokumendi asemel mingisugust videot terve päev. Preisbock’il on mingi väike kampaania/marketing süsteem, kus nad uploadivad youtube’i täiesti suvalise teema kohta video. Eile tegin ma video sushist. Video taustaks on mingi nende enda tellitud lood, mille autoriõigused on Preisbock’i käes. Visuaalselt koosneb video ainult piltidest, mis vahetuvad sushiteemaliste piltide ja Preisbock’i logo vahel.

Põhimõte on neil vist selline, et kui kasutaja otsib midagi sushi kohta ja leiab selle video youtube’ist, siis tervitab teda lisaks Preisbock’i kodulehe reklaam. Isiklikult arvan ma, et tegu on spam’iga, aga hetkel on see minu töö ja ma ei hakka selle vastu protestima. Saangi aimu, kuidas spämm sünnib.

1 comments:

Teisipäeva õhtu, 16. Veebruar

Juba teist päeva järjest kirjutan põhimõtteliselt kirjandit tööl. Mind pandi testijana praktikale, kuid ainus tööülesanne, mis mul hetkel on olnud, on mingi teksti kirjutamine teemal „Test Planung und Organisirung“. Ma jõudsin sellega lõpuni. Kui ma seda neile mainisin, siis otsustasid nad, et ma selle ka ikka inglise keeles teeksin igaks juhuks. Juhei. Nüüd homme hakkan ma seda tegema.

Ma ei olegi seda siin vist maininud, aga ma saan seda blogi ainult tööl üles panna. Kirjutan kodus Wordi faili ja hommikul tööle jõudes uploadin. Meil ei ole kuskilt mujalt netti saada tasuta. Sellist mugavust nagu Eestis ikka pole. T-Mobile’iga saab teha lepingu, et teatud kohtades juurdepääsu saada. See on 30€ kuus ning ma mõtlesin vahepeal isegi, et muretsen selle endale. Käisin mööda Jenat ringi ja hiljem uurisin ka netist, aga T-Mobile’il pole Jenas mingit kontoritki. Ainus võimalus on läbi interneti tellida, aga mul jällegi pole krediitkaarti, et seda teha. Kui ma siis lõpuks mõtlesin, et ma saan mõnel kolleegil töölt või õpetajal seda minu jaoks teha olin ma juba veendunud, et see ühendus pole niikuinii kasulik. See oleks siiski circa 475 krooni selle eest, et saaks kuu aega umbes kaks tundi päevas ebamugavalt kuskil pingil lapakat hoida JenToweris. Saab ka McDonaldsis olla, aga seal peab tõenäoliselt midagi tellima, muidu vaadatakse imelikult.
Ma sain natuke aru ka, kuidas see testimine neil seal dotSource’is käib. Nagu ma aru saan, siis on enamvähem pool sellest, mida testimeeskond teeb automatiseeritud testide koostamine. Teine pool on manuaalsed testid, ehk lihtsalt ringi toksimine ja klikkimine. Ma ei tea veel, kui palju kumbagi on, aga nende sõnul on mõlemat ajaliselt umbes sama palju. Sain ka aru natuke sellest testitarkvarast, mida nad seal kasutavad. Põhiline tarkvara neil on mingi... ma ei mäleta nime. Ma tean nime Selenium, mis on samuti üks sealkasutatav testiprogramm – enamjaolt kasutatakse Selenium’i Firefox liidet. See eelmine tarkvara, mille nime ma ei mäleta, on inspireeritud Seleniumist, aga lisaks Seleniumile saab rohkem trikke teha, rohkem funktsioone on ning saab importida ja eksportida viitajaid jne. Näiteks Seleniumi Firefox liite põhiline kasutus on see, et mul on oletame veebirakenduses kuskil mingi vorm ning ma tahan igasuguseid proove sellega teha. Ma salvestan esiteks, kuidas ma sinna vormi jõuan ning mida ma sinna sisestan. Peale seda ma hakkan salvestatud juhtumeid muutma, aga muudan näiteks ainult ühe sõna kuskil ära. Seejärel ma lasen asjal uuesti mängida ja liide teeb kõik uuesti, mida mina tegin – välja arvatud see uus asi, mida ma muutsin on nüüd vahetunud.

Selle teise programmiga ma saan täielikult sobitada kindlaid veebilehti ja kirjutada skripte, kuidas kuhu minna ja mida kontrollima peab. Näiteks saan ma salvestada käsu, et minna kodulehele. Siis võin ma lisada käsu, et logida foorumisse sisse kindla kasutajana. See käsk sisaldab siis mitut käsku, näiteks foorumi lingile vajutamine, sisselogimislingile vajutamine, kasutaja nime ja parooli sisestamine ning Submit nupule vajutamine.

Kui asjal lasta ise recordida mida sa teed, siis salvestab ta need kohad, kus sa klikkisid või mida kontrollida XPATH’iga. Xpath on tore asi. Sellest ei olnud raske aru saada, kuid võib üpris kasulikuks osutuda. Nimelt saab xpathiga viidata mingile kindlale elemendile xml’is (ka xhtml, html jne). Näiteks et viidata esimesele ettejuhtuvale div’ile, siis saaks ma näiteks kirjutada „/html/body/div/“. Kui ma tahan kindlalt teist div’i, siis ma saan anda seda numbrina: /html/body/div[2]/. Loendamine peaks xpathis algama ühest, kuid ma pole hetkel kindel.

Argh, tahaks juba midagi reaalselt sisukat teha. Hetkel olen üle nädala aja tühja passinud. Eelmise nädala ainus potentsiaalselt huvitav osa oli siis, kui giid hakkas Jena ajaloost rääkima, mis mind väga huvitas. Kahjuks nõudsid aga inimesed, et ta vigases inglise keeles räägiks, nii et keegi enam aru ei saaks. Lisaks sellele vingus üks meie grupist, kui väga igav ajalugu on. Ta üldse üritas täiega attention whore’ida, sest inimesed üritasid kuulata giidi juttu, mitte teda tähele panna. Nagu mingi seitsmenda klassi ekskursioonil oleks olnud. Eks ma pean Jena vikipeedia lehe siiski läbi lugema. Live action giidi jutust jäi väheseks.

0 comments:

Tuesday, February 16, 2010

Teisipäev, 16. Veebruar

Eile oli esimene tööpäev. Läksime alguses kella kümneks alla vastuvõttu ja sealt helistati inimesele, kes meid edasi suunas. Läksime liftiga üles. Tegemist on suure hoonega, nii et liftil on kohe ekstra enda süsteem. Kuus lifti ust on ruumi kummaski ääres, ruumi keskel on paneel, kus on numbrid peal nagu numpad’il, aga palju suuremalt ja metallist. Vajutades korruse numbri kombinatsiooni, mis minu puhul on number kuus, siis suunab paneel vastava ukse juurde.
Alguses viidi Anu ja Mihkel ära, siis viidi mind ära. Katja viidi viimasena oma korrusele. Kohale jõudes viidi mind mööda koridori ringi ja näidati mulle, kes seal kõik töötavad. Ma räägin sellest hiljem.

Otsustati, et mind valitakse testijaks, kuigi ma kirjutasin, et täiega tahaks pigem progeda. Me peame seal mingi hullult väikeses ruumis olema neljakesi. Ruum on vast mingi kaks korda kolm või neli meetrit. Eriti hubane seal olla igatahes ei ole, kuigi inimesed on väga viisakad.
Teistel läks õnneks paremini. Mitmed said ka testijaks, aga tööülesanded on paremad ja ruumid mõnusamad. Minu enda esimese päeva tööülesanne oli lugeda 32 leheküljelist saksakeelset IT erialalist teksti automatiseeritud testimise rakendustest. Seejärel pandi mingi kahe- kuni kolmeleheküljelist teksti testimise plaanimisest ja organiseerimisest kirjutama. Testimiseni ma ei jõudnudki. Kui ma täna ise ei jõua, siis ma kardan, et ma ei jõuagi sinnani.

Inimesed on viisakad ja sõbralikud. Eile oli ka fasching, ehk toodi natuke maiustust töö ajal. Üks väike moosisaiake. Lõunal käisin töökaaslasega all Subway’s söömas. Seal on päris head värsked asjakesed. Paljud meessoost isikud selles firmas suitsetavad ning selles ruumis suitsetavad kõik peale minu. Mingi kaks-kolm korda päevas lähvad nad suitsule kuhugi alla.

Kirjutan täna õhtul edasi ja postitan jälle homme tööl.

1 comments:

Seitsmes päev, 14 veebruar

Hetkel on nüüd õhtu ja homme hakkab praktika pihta. Koolis me midagi uut tegelikult ei õppinud, võibolla ainult üldise teave kohta Saksamaal, nagu arstiteenused jne. Kui minna näiteks arsti juurde Saksamaal, siis pead kvartalis 10€ maksma. Lisaks sellele nõuavad ka hambaarstid eraldi 10€. Kui minna kirurgi jpm juurde koos arsti saatekirjaga, siis saab tasuta, kuid saatekirjata peab jällegi 10€ maksma. Üks öö haiglas maksab samuti 10€, kuid ainult esimesed umbes 28 päeva (ma täpset arvu ei mäleta). Nii et võrreldes Eestiga on siin palju kallim. Haigeks jäämine on kallis lõbu Saksamaal.

Irooniliselt külmetasin ma end reedel ära – just kui jutt arstiteenustest ja arstilkäimisest käis. Koolist trammiga tagasi jõudes mõtlesin, et tegemist on lihtsa nohuga, kuid õhtul oli juba üpris jama olla. Laupäeval läksid teised mäkke ronima, et Jena linnale head vaadet saada. Ma otsustasin, et väljaminek minu nohuga oleks halb mõte ning jäin koju.
Veetsin reede ja laupäeva üpris halva enesetundega ja massiivse nohuga, täna on õnneks enesetunne juba hea.

Reede õhtul oli ka piduõhtu. Lisaks sellele, et me peaaegu iga õhtu Hostel Jenas teeme seltskonnaõhtu mõne õllega, läksime reedel ka välja. Alguses mõtlesime F-Haus’i klubisse minna, kuid kohale jõudes saime teada, et pilet oli 20€, ehk umbes 315 krooni. Mainisid, et võiksid hinna veel 15€ (ca. 235 kr) peale lasta, kuid ka see oli liiga kallis. Üritus ise oli tõenäoliselt hea, sest esines AC/DC lugusid mängiv bänd, kelle trummar oli kunagine AC/DC trummar. Siiski, liiga kallis.

Siis läksime tugengi klubisse Rosenkeller. Seal oli pilet 8€, mis oli juba vastuvõetavam. Riide hoidla nõudis veel 0,30€. Õlle sees maksis umbes 3€, kuid 1€ oli pant, mis on kergelt tagasisaadav. Pandisüsteem on üldse Saksamaal huvitav. Kui ostad pudeli õlut, siis maksad vähem panti, kui taarat tagasi viid. Või nii mulle vähemalt räägiti. Siiski, pubides ja klubides ja baarides on õlle kallim, kui Eesti omades. Samas poes on siin õlu ja muud alkohoolsed joogid kõik odavamad. Reede õhtul ma väljas siiski õlut ei joonud.
Tahtsin alguses minna reede õhtul klassikalise muusika kontserdile, kuid tahtsin esimest välisõhtut siinse rahvaga veeta.
Mingi teine päev räägin ka kolmapäevasest päevast, kui me giidiga mööda Jena kesklinna ringi kõndisime ja ajaloost rääkisime. Väga huvitav oli, kuid keelelise tõkke tõttu jäi palju asju häguseks. Alguses ta rääkis saksa keeles ning siis said umbes 3 inimest ilusti ta jutust aru. Talle esitati siis soov, et ta räägiks inglise keeles. Kui ta siis oma inglise keeles puterdama hakkas, ei saanud keegi enam aru ta jutust.
Kõik need päevad oleme päevad ja õhtud veetnud põhiliselt Hostel Jenas arvutite taga mängides. Hostime Diablo 2 mänge ning pelame koos võrgus.
Täna käisime korra netis. Ma polegi maininud, aga siin pole mitte kuskil avalikku wifit. Leidsin reedel kooli sõites ja lapakas süles bussis Buchenstrasse peatuse lähedal mingi unsecured wifi, kuid ka see on kellegi isiklik unsecured wifi. Interneti eest peab siin Saksamaal samuti maksma. Õhk on ka siin paksult wifit täis, kuid sellist asja nagu Eestis siin pole, et kaubahallid ja söögikohad jagavad rõõmsameelselt oma internetiühendust. Kõik on siin tasuline. Hostel Jenas saab käia üleval korrusel internetis spetsiaalse tark- ja riistvaraga arvutis. Viskad 0,50€ sisse ja saad 10 minutit arvutit kasutada. 3€ on siis tund aega. Mul ei ole tavaliselt nii palju müntideski ning õhtuti on neil see koht tihti kinni. Olen seal kaks korda päeval käinud, kuid siis pole kedagi lähedast msn’is. Hetkel pole mul viiekümnesendistki.

Läksime siis täna sinna bussipeatusesse. Peatusest maha tulles nägime, et kohvik oli kohe kõrval. Me ei saanud aru, kas kohvik oli kinni või lahti, sest oli märgitud, et Pühapäeviti on kohvik kuni 13’ni avatud (sel hetkel oli kell 13:40), kuid inimesed olid ikkagi sees. Hakkasime eemale kõndima, kui kohviku uks avanes ja üks noormees küsis, et kas me otsime kedagi. Ütlen, et me tahame ainult korra istuda. Selle peale tuli vastus „No siis tehke seda väljas.“
Kuigi siin inimesed räägivad väga viisakalt, suutis see väike lause summutada sellise arvamuse kujunemist, et Saksamaa on külalislahke maa. Koolis olevad inimesed on õnneks viisakamad ja külalislahkemad. Götz Patzer, direktor, asedirektor ja mõlemad saksa keele õpetajad on näidanud väga viisakat ja abivalmis käitumist.

Samas jällegi mõeldakse siin loodusest palju enam. Tänavad on puhtamad ja recycle’datakse rohkem.

Kell sai just 0:00, ehk mul on nüüd umbes kaheksa ja pool tundi vähemalt magamisaega. Pean kell 10 homme JenTower’is retseptsioonis olema. Seal juhatatakse mind minu praktikafirmasse, dotSource. Nad tegelevad „social commerce“-iga. Selle termini täpne tähendus on mulle kahjuks veel häguseks jäänud – nende endi koduleht ei aidanud eriti kaasa selle selgitamisele. Koduleht on neil keeruline ja kohati sisutu, olgugi, et näeb ilus välja.

Homme, ehk arvestades kella aega täna, saan loodetavasti netis käia tööl. Siis saab inimestega rääkida. Kaon nüüd magama ära.

0 comments:

Teine Päev

Pidime kella poole kümneks kooli jõudma ning Härra Patzer ütles, et kõige parem oleks minna bussi liiniga 13 kell 8:31. Me ei teadnud täpselt, kui kiiresti me bussijaama jõuame, nii et läksime paari inimesega varem. Nägime, et liin 13 tuli kell 8:21 ka kohale ning arvasime, et see läheb kindlasti samuti kooli juurde. See oli aga halb mõte, sest selle lõpp-peatus oli kolm või neli peatust enne meie peatust. Seega pidime tolles bussijaamas ootama, kuni uus 13 kohale jõuab. Oodates bussi õppisin bussiplaani süsteemi ära. Kaart nägi pigem kui graafik välja, mitte ei näinud linnakaardi moodi välja.
Kooli jõudes oli meil kell 9:30 ja hakkasid saksa keele tunnid. Sellel päeval oli õpetajaks üks teine naine, kui järgnevatel päevadel. Me rääkisime lihtsatest asjadest nagu tervitused jne. See oli aga kõikide arvates liiga lihtne. Meil oli 20 tundi saksa keelt juba Eestis, nii et tervitused ei olnud eriti asjad, mis meile uued olid. Muidugi vähemalt kolm õpilast, kaasaarvatud mina, oskasid saksa keelt juba edasijõudnud tasemel.

0 comments:

Sunday, February 14, 2010

Esimene Päev

Jõudsin umbes poolteist tundi enne lennule minekut Tartu lennujaama. See oli pool tundi hiljem, kui meile koolis soovitati ning umbes tund aega varem, kui tegelikult pidime. Tartust Riiga lendav lennuk oli väiksemat sorti Air Balticu reisilennuk. Lennukis ei olnud WiFit – väga jama.
Maandusime Riias ning pidime seal mingi tunnikese ootama. Ma mõtlesin, et võiks ühe pizza osta, sest seal oli kohe pizzabaar selle koha kõrval, kus me ootasime. Ma mõtlesin selle peale umbes tund aega ning kui ära olin otsustanud leidsin end juba lennukis – sellel ajal oli liiga hilja tagasi naasta pizzabaari. Riia-Frankfurt lennukis ostsin endale mingi sandwich’i, Coca Cola ja veel ühe snäki. See ei olnud väga odav, aga mul oli kõht väga tühi.
Frankfurti jõudes ei saanud me algselt aru kuhu minna. Pidime jõudma rongijaama, kuid Frankfurti lennujaam on väga suur ning keerukas ja meil oli väga vähe aega – jäime rongist maha. Nägime veel, kuidas rong meie ninade alt ära sõitis. Rongi tagumine osa näeb küll täpselt samasugune välja, nagu esimene osa, kuid ikkagi oli nõme.
Pidime umbes 45 minutit ootama, et järgmise rongi peale saada. Ostsime piletid – 65 Eurot inimese kohta – ning ootasime rongijaama kohal olevas väikeses söögibaaris järgmist sõitu. Mõned meist, kaasaarvatud mina, ostsid natuke süüa ka. Umbes kolme-nelja Euro eest saab sealt segu väga heast suurest frikadellist, väga heast sinepist ja väga nõmedalt maitsevast kartulisalatist. Aga hei, kõht tühi, pole midagi teha.
Rongi peale astudes läksime kohe ettejuhtuvasse vagunisse. Me ei teadnud midagi Saksamaa rongidest, nii et esimene tund oli üpris problemaatiline. Esiteks märkasime alles 15 minutit peale istumist, et olime vaikusetsooni vagunis. Me muidugi laamendasime ja rääkisime mitteadekvaatse häälega. Pärast seda tulid mitu sakslast ning nõudsid, et me nende kohad vabastaksime – läks täielikuks segaduseks. Meie piletitel ei olnud istekohti märgitud, aga nagu me pikapeale aru saime, siis Saksamaal Deutche Bahn’is on selline süsteem, et valikuliselt saab kindla istekoha valida piletikassast mingi raha eest. Ülejäänud istuvad lihtsalt kohtadele, mis pole broneeritud. Istekohtade üleval on väike LCD mingi tekstiga, mis viitab sellele, et see istekoht on võetud. Küll aga juhtus korduvalt ka seda, et LCD’l ei olnud midagi kirjas ning ikka oli koht võetud, näiteks Riido pidi vabastama koha, kuigi midagi ei olnud märgitud LCD’le.
Kõndisime vagunites edasi-tagasi ning selle käigus ärritasime kindlasti paljusid reisijaid. Frustratsioonist otsustasid mõned meist vagunite vahekäiku jääda. Mina ja veel mitmed otsisime endale vabad kohad ja lootsime, et keegi ei nõua uuesti kohta. DB rongides on pistik toolide vahel, mis oli läpakate jaoks väga hea toit.
Pidime Weimaris ümber istuma järgmise rongi peale, mis sõitis ainult 15 minutit. Ootasime 15 minutit, et 15 minutit veel sõita.
Jenasse jõudes tuli meile Härra Patzer ja asedirektor vastu ja viisid meid autodega Hostelisse. Hosteli nimi on Hostel Jena ja asub kesklinnale üpris lähedal. Enne kui Patzer koju läks näitas ta meile veel linna peal tähtsamad kohad ette nagu kauplus ja söögikohad. Me jäime hiljaks Jenasse, niiet tal endal söök, naine ja lapsed ootasid kodus ja tal oli kiire.
Kui Patzer ära oli läinud, siis käisime poodides, ostsime natukene süüa ja kadusime hostelisse. Hostelis seadsime end kõik tubadesse ning tegime voodid ära. Panime riided kappidesse ning selle jooksul märkasin, et vedelseep oli kotis välja voolanud. Õnneks sai ainult särk kokku sellega, pesin selle kraanikausis läbi ning panin radiaatorile.
Natuke aega pärast seda kadusime magama.

2 comments: