3. märts, Kolmapäev
Olen kolm päeva järjest valmistanud enda presentatsiooni/loengut ette. Nimelt pärast seda, kui ülemusele mainisin, et front-end xHTML kood näeb üpris segane, ebaefektiivne ja standardiväline välja tõi ta selle ka paar päeva hiljem hommikusel miitingul jutuks. Nagu ma aru sain, siis tal on juba pikemat aega olnud südamel see, et kodeerijad ei dokumenteeri piisavalt oma tööd ja teatud asjad pole eeskirjade järgi tehtud. Minu mainimine standardite mitte-kinnipidamisest ning ebaefektiivsest koodist andis talle lõpuks vist julguse seda mainida oma töötajatele.
Pärast miitingut, kui kõik maha rahunenud olid ja omadel kohtadel istusid tuli kuskilt kaugemalt büroost telefoni kõne mu kolleegile/juhendajale. Ta noogutas ja jaatas telefoni kõrva ääres hoides ning toru hargile pannes vaatas ta mulle itsitades vastu. Ma pidin tegema presentatsiooni sellest, kuidas siis õigesti teha.
Asi pole selles, et see oleks raske ülesanne minu jaoks. Ma tunnen xHTML’i ja CSS’i nüüd juba piisavalt hästi, et suudaks sellest palju rääkida. Probleem seisneb selles, et ma pean presentatsiooni saksa keeles tegema ning presentatsioon ise peaks kestma 60-90 minutit. Minu napid saksa keele rääkimise kogemused ei ole piisavad, et seda ka meeldivaks 60-90 minutiks teha.
Fakt on, et homme kuulavad nad inimest loengut pidamas, kes poole ajast otsib õiget sõna mingi tehnilise termini jaoks. Täna läks meil mingi 10 minutit kolleegiga lihtsalt selle jaoks, et piisavalt head saksakeelset vastet sõnale „default“ leida. Saksakeelne vaste ei tulnud mul pähegi, sest terve aeg surises mu peas eestikeelne sõna „vaikimisi“. Saksa keeles lihtsalt pole täpset vastet sõnale „vaikimisi“ ning tulimegi lõpuks otsusele, et kui miski muu ei aita, siis kasutada sõna „default“, sest nad kasutavad ka seda.
Presentatsioonil endal on mul juba 48 lehekülge, kuid enamik nendest on lihtsalt html/css koodi pildid. Tekst sellest on mingi 10%. Peale selle on mul ka lisaks mitu faili, mida saab juurde lisada. Ma kolleegile juba näitasin presentatsiooni ja paari faili ning ta oli üpris vaimustuses.
Eelmine reede kolis siia lisaks veel üks indoneeslane. Natuke tõmmum ja mongoliidsed silmad ning üpris naljaka iseloomuga. Me rääkisime Indoneesiast ja Eestist. Ta isegi teadis, kus Eesti asub ning naljakas oli see, et ta oli imestunud, kui sai teada, et me kõik teame, kus Indoneesia asub. Aili tegi vist pilti rahast, mida nad seal kasutavad. Villu sai käes hoida umbes 30’000 nende-raha (ma ei mäleta, mida nad seal kasutavad). See oli ekvivalentne umbes kolmele dollarile, ehk vähem kui ühe dööner-kebab’i hind siin Saksamaal.
Rääkides söögist – eelmine nädal käisime Morrisega lõuna paiku söömas restoranis, kus meie kaks eesti kokka töötavad. 12€ ja 70 senti maksis lõunasöök koos apelsini mahlaga. See on siis umbes 200 krooni, kuid söök oli meeletult hea ning nii palju, et ma ei jõudnud lõpunigi süüa. Kahel suurel taldrikul oli toit. Morris ei jõudnud pärast seda lõunasööki enam normaalselt töötadagi. Endal oli normaalsem, sest ma lihtsalt jätsin mingi kolmandiku söömata.
Muidu saab siin sööki üldiselt mingi 20-30 krooniga kätte. Lähedal on Mensa, ehk tudengitesöökla. Sealt saab lõunasöögi umbes 24 krooni eest kätte ning tavaliselt on see taldrikutäis. Kui jooki mitte võtta, siis saaks isegi 20 krooniga hakkama. Indoneeslase nimi oli muidu Bio ning ta ütles, et sõpradega sai ta siin Saksamaal vahel kuus 100€-ga hakkama, ehk ca. 1570 krooniga. Siin tegelikult ei ole asjad kallimad. See oli algne mulje, mis meil kõigil jäi. Siin on palgad kõrgemad ja söök odavam. Piletid, restoranid ning mõned asjad veel on siin kallimad, kuid näiteks riided on siin ikkagi odavamad. Ma ostsin endale 16 gigabaidise mälupulga ning see oli sadu kroone odavam, kui Eestis – vähemalt kui me hiljem hindade üle arutasime. Minuarust oli vist veelgi odavam siin, kuid ma pole ammu hindu vaadanud ning need langavad kogu aeg.
Ma hakkan nüüd enda presentatsiooni harjutama peas ning lisan sinna veel umbes 10 lehte front-end optimiseerimisest. Neil on mingi 150-200 http requesti iga kord, kui veebilehte värskendada. See ei ole kliendi ega serveri jaoks eriti tervislik.
Pärast miitingut, kui kõik maha rahunenud olid ja omadel kohtadel istusid tuli kuskilt kaugemalt büroost telefoni kõne mu kolleegile/juhendajale. Ta noogutas ja jaatas telefoni kõrva ääres hoides ning toru hargile pannes vaatas ta mulle itsitades vastu. Ma pidin tegema presentatsiooni sellest, kuidas siis õigesti teha.
Asi pole selles, et see oleks raske ülesanne minu jaoks. Ma tunnen xHTML’i ja CSS’i nüüd juba piisavalt hästi, et suudaks sellest palju rääkida. Probleem seisneb selles, et ma pean presentatsiooni saksa keeles tegema ning presentatsioon ise peaks kestma 60-90 minutit. Minu napid saksa keele rääkimise kogemused ei ole piisavad, et seda ka meeldivaks 60-90 minutiks teha.
Fakt on, et homme kuulavad nad inimest loengut pidamas, kes poole ajast otsib õiget sõna mingi tehnilise termini jaoks. Täna läks meil mingi 10 minutit kolleegiga lihtsalt selle jaoks, et piisavalt head saksakeelset vastet sõnale „default“ leida. Saksakeelne vaste ei tulnud mul pähegi, sest terve aeg surises mu peas eestikeelne sõna „vaikimisi“. Saksa keeles lihtsalt pole täpset vastet sõnale „vaikimisi“ ning tulimegi lõpuks otsusele, et kui miski muu ei aita, siis kasutada sõna „default“, sest nad kasutavad ka seda.
Presentatsioonil endal on mul juba 48 lehekülge, kuid enamik nendest on lihtsalt html/css koodi pildid. Tekst sellest on mingi 10%. Peale selle on mul ka lisaks mitu faili, mida saab juurde lisada. Ma kolleegile juba näitasin presentatsiooni ja paari faili ning ta oli üpris vaimustuses.
Eelmine reede kolis siia lisaks veel üks indoneeslane. Natuke tõmmum ja mongoliidsed silmad ning üpris naljaka iseloomuga. Me rääkisime Indoneesiast ja Eestist. Ta isegi teadis, kus Eesti asub ning naljakas oli see, et ta oli imestunud, kui sai teada, et me kõik teame, kus Indoneesia asub. Aili tegi vist pilti rahast, mida nad seal kasutavad. Villu sai käes hoida umbes 30’000 nende-raha (ma ei mäleta, mida nad seal kasutavad). See oli ekvivalentne umbes kolmele dollarile, ehk vähem kui ühe dööner-kebab’i hind siin Saksamaal.
Rääkides söögist – eelmine nädal käisime Morrisega lõuna paiku söömas restoranis, kus meie kaks eesti kokka töötavad. 12€ ja 70 senti maksis lõunasöök koos apelsini mahlaga. See on siis umbes 200 krooni, kuid söök oli meeletult hea ning nii palju, et ma ei jõudnud lõpunigi süüa. Kahel suurel taldrikul oli toit. Morris ei jõudnud pärast seda lõunasööki enam normaalselt töötadagi. Endal oli normaalsem, sest ma lihtsalt jätsin mingi kolmandiku söömata.
Muidu saab siin sööki üldiselt mingi 20-30 krooniga kätte. Lähedal on Mensa, ehk tudengitesöökla. Sealt saab lõunasöögi umbes 24 krooni eest kätte ning tavaliselt on see taldrikutäis. Kui jooki mitte võtta, siis saaks isegi 20 krooniga hakkama. Indoneeslase nimi oli muidu Bio ning ta ütles, et sõpradega sai ta siin Saksamaal vahel kuus 100€-ga hakkama, ehk ca. 1570 krooniga. Siin tegelikult ei ole asjad kallimad. See oli algne mulje, mis meil kõigil jäi. Siin on palgad kõrgemad ja söök odavam. Piletid, restoranid ning mõned asjad veel on siin kallimad, kuid näiteks riided on siin ikkagi odavamad. Ma ostsin endale 16 gigabaidise mälupulga ning see oli sadu kroone odavam, kui Eestis – vähemalt kui me hiljem hindade üle arutasime. Minuarust oli vist veelgi odavam siin, kuid ma pole ammu hindu vaadanud ning need langavad kogu aeg.
Ma hakkan nüüd enda presentatsiooni harjutama peas ning lisan sinna veel umbes 10 lehte front-end optimiseerimisest. Neil on mingi 150-200 http requesti iga kord, kui veebilehte värskendada. See ei ole kliendi ega serveri jaoks eriti tervislik.
0 comments: