Tuesday, February 24, 2009

Mis on elu mõte ja miks me mõtleme, et elul on mõte.

Elu 'point' on see, mis sa ise selleks teed. Universaalne mõte puudub, niiet peame võtma kasutusele individuaalsed mõtteid, kui teisiti ei saa. Mõned inimesed võtavad endale lihtsad mina-kesksed mõtted (Elu on nautimiseks! Elu on selleks, et võimalikult palju saavutada!) ning mõned hakkavad lihtsalt endale reaalsuse kohta valetama (Elu on selleks, et teenida üleloomilikku jõudu taevas!).
Et asi lihtsalt väiteks ei jääks, üritan ma ennast ka põhjendada.

Alustame algusest. Algselt elu ei olnud, kuid nüüd oleme rõõmsalt arvutite taga ja üritame oma primitiivsete ajudega välja nuputada, et miks me küll kõike teeme, mida me teeme. See tähendab, et vahepeal juhtus midagi, mis põhjustas elu tekkimist ja selle arenemist. Selle fenomeni nimi on emergentsus.
Emergentsus on looduses igal pool nähtav asi. Emergentsus on lihtsa kaootilise struktuuri kalduvus areneda organiseerituks ja tihti ka keeruliseks (ehk maakeeli: asjadel on kalduvus muutuda korrapäraseks). See nähtus on põhjustatud fundamentaaljõudude tõttu. Võtame lihtsa näite - magneti.
Me kõik tõenäoliselt teame seda näitet, kus õpetaja puistab paberile metallpuru, et demonsteerida magnetvälja jooni. Algselt on tegemist kaootilise struktuuriga - metallpuru on igal pool suhteliselt ühtlaselt, ei oma mingit märkimisväärset struktuuri ja mingeid mustreid pole näha. Aga siis satub metallpuru fundamentaaljõu alla - elektromagnetism. Just see magnetijõud sunnib purul muutuda organiseerituks.

Olend, kes ei tea midagi magnetjõust, arvaks tõenäoliselt, et see metallpuru on pandud sellisesse vormi kellegi teise elava olendi poolt. Tänu tarkadele meestele teame me tänapäeval, et tegemist ei ole intelligentse protsessiga, vaid täielikult mehhaanilise protsessiga - see magnet ei oma tarkust ja siiski pani ta selle metallpuru asendisse, mis oleks mõeldamatu puhta ajutu juhuse kujul.

Niiet me näeme, et kui mingile lihtsalt ebakorrapärasele asjale rakendada jõudu, siis see jõud muudab asja korrapäraseks puhtsalt mehhaanlisel protsessil, mitte intelligentse jõu paigutamise abil. Seda me näeme Universumis igal pool. Pärikesesüsteemid tekivad puhtalt gravitatsioonijõu abil - gravitatsioon sunnib aine üksteise poole tõmbama ja kokkupõrgete ja liikumissuuna ebakorrapärasuse tõttu hakkab asi pöörlema. Nii tekkis ka meie Linnutee Galaktika.
Kui meile tuleks külla olend kuskilt mujalt reaalsusest, kus puudub gravitatsioon, siis oleks selline vaatepilt temale täiesti arusaamatu:

Kui gravitatsioonitu vaatleja näeks algselt teist pudelit, kus liiv ja vesi on nii ilusti eraldi paigutatud, siis ta võibolla arvaks, et mingi kunstnik pani nad eraldi, sest ta ei leia sellisele korrapärasusele mingit seletust. Kui ta näeks esimest pudelit ja vaatleks liiva liikumist allapoole, siis ta tõenäoliselt hoiaks peast kinni ja imestaks, et mis vaimud küll seda põhjustavad. Või ta mõtleb, et liiv on intelligentne ja nagu sipelgad kogunevad ühte kohta.
Aga meie teame, et tegemist ei ole mingi "vaimuga" või intelligentsusega. See on puhas gravitatsioon.

Nii tekkis ka elu. Algselt oli maa peal väga korrapäratu keemia. Vesi, mis oli üpris soe, igal pool purskas laavat ja atmosfäär oli täis süsihappegaasi. See korrapäratu ja kaootiline olukord põhjustas evolutsiooni - evolutsioon on lihtsalt emergentsus, täpselt see sama, millest üleval juttu. Keemilised ühendid muutusid aina korrapärasemaks, sest neile mõjusid fundamentaalsed jõud (gravitatsioon, elektromagnetism, nõrk ja tugev aatomivaheline jõud), kuni tekkis esimene molekul, mis puhta juhuse näol oma ümbritsevast keemiast tegi endast klooni. Ja siis algaski tõeline evolutsioon.
Evolutsioon ja emergentsus käivad käsikäes. Aga kuna varem ei teatud evolutsioonist suurt midagi, siis mõeldi, et kuidas küll ikka me siia siis sattunud oleme.

Üks asi, mis evolutsioon meile andis on põhjuste otsimine. Inimese aju on konstrueeritud niimodi, et ta väldiks mõtlemast juhuste peale. Primaarsele inimesele pole sellist asja olemas nagu "juhus". Kõikide asjade jaoks otsitakse põhjust. Miks? Sest see oli sitaks faking kasulik. Kui kuskil oks ragises, siis otsib inimene põhjust selle jaoks ja võibolla väldib niimodi mingi lõvi hüppamist kõrri. See oleks rumal tegevus, kui oks raksuks ja arvata, et tegemist on puhta juhusega.
Kuid fakt on, et tegemist VÕIB olla puhta juhusega, aga parem oleks ikkagi kontrollida, onju?
Niimodi on inimaju suunitletud sellele, et ta üritab põhjust leida igast asjast, olgu asi põhjusega või juhuslikult.

Ja nii me mõtlemegi, et ka elul on mõte. Mitte, kuna elul on mõte, vaid kuna me oleme sunnitud mõtlema, et elul on mõte. Juhuslikkus on liiga keeruline kontsept meie ahviajule ja me üritame võimalikult palju seda vältida.
Sellepärast on ka religioonid nii mõjuvõimsad. Inimestele meeldivad igasugused jutud ja aktsepteerivad kasvõi kartust põrgutule üle, kui see annab elule põhjuse.

Kui banaan kukuks puu otsast alla ja mingi primitiivne inimene on selle läheduses, siis ta hakkaks esiteks kohe ringi vaatama - mis põhjustas selle? Või kes põhjustas selle?
Ta ei aktsepteeri juhuslikkust, sest me oleme programmeeritud nõudma kindlat põhjust asjadele, sest see aitab meil vältida ohtusid.
Ja primitiivne mees vaatabki ringi ja ei näe kedagi. Niiet mis ta järeldab? Põhjus on nähtamatu. Enamasti on banaanid juba maha kukkunud või ta nopib need puu otsast. Ta on banaane näinud maha kukkumas ainult siis, kui ta ise puud raputab. Nüüd kukkus samuti banaan maha, niiet ainuke loogiline järeldus on see, et põhjus peab olema temasugune olend. Siiski pole tal ju palju aimu sellest, et vili võiks ise maha kukkuda - bioloogia ja botaanika polnud vanasti just kõva primaatide seas.
Ja tulebki välja, et põhjuseks on nähtamatu temasugune olend. Kellega me valmis saime? Vaimuga.

Kõige esimesed "religioonid" olid animistlikud religioonid. Ehk neid ei olnud jumalaid, vaid ainult vaimud. Puude vaimud, kivide vaimud jne.
Nüüd mõtlebki see primaat, et banaanipuu vaim õnnistas teda.

Ja nii me otsimegi põhjust igale asjale ja võime üpris naeruväärsetele asjade peale tulla. Mitte keegi ei ole sellisest mõtlemisest prii, sest see on meie geneetikasse kodeeritud niimodi mõelda.

Ja nii oleme me ka mõelnud elu üle. Elu eksisteerib, niiet seal peab olema mingi point. Ja loomulikult anti jälle poindile inimnägu ja mingi õnnistamise temaatika. Aabrahami religioonid (Juudid, kristlased, moslemid) arvavad muidugi, et selleks vaimuks on Jumal ja et ta õnnistab meid, ka banaanidega, kui vaja. Hindud usuvad enda Shivasse või Vishnusse või vahel isegi päris mitmesse jumalasse korraga.

Mitte keegi nendest ei suuda aktsepteerida seda, et tegemist võis olla puhta juhusega, sest me oleme programmeeritud otsima põhjusi.

Niiet sellist asja nagu "mõtet" ei olegi olemas. On olemas põhjus. Sellel banaani kukkumisel oli olemas põhjus (et see banaanipuu ennast paljundada saaks), aga asjal ei olnud suuremat mõtet inimese jaoks. Ja samamoodi on olemas põhjus elul (palju erinvaid loodusseadusi) nagu on olemas põhjus sellel, et pall kukub maha, mitte ei jää õhku seisma (samuti palju erinevaid loodusseadusi).

Niiet me näeme, et elu mõte on inimese välja mõeldud, sest talle meeldib mõelda ennast asjade keskele.
Kui me tahame elule anda mõtet, ei jää meil mitte midagi üle, kui seda ise leiutada. Paljunemine on lihtsalt põhjus, miks me siin oleme ja miks peale meid ka loomi ja inimesi on, aga see pole mõte. Evolutsioon ei nõua meilt paljunemist, niiet me saame teha, mis me tahame.

Me saame elu nautida, me saame rügeleda töös või õppida terve elu. Me võime uurida kosmost või majanduslangust, hakata kunstnikuks või vegeteerida terve elu väikses korteris. See on täielikult meie teha, mida me enda eluga peale hakkame ja keegi "kõrgem võim" ei saa meid sundida midagi muud tegema. Piiranguid leiab ainult moraalsusest ja eetikast, kuid need on juba iseenesestmõistetavad.

Minuarust on see palju fantastilisem. Karta terve elu põrgutuld ja elada oma katkises fantaasiamaailmas ei ole eriti asi, mida ma sooviksin.

3 comments:

  1. Holy shit. Ma lugesin selle kõik läbi!

    ReplyDelete
  2. Duh, sul pidi väga igav olema.

    ReplyDelete
  3. ma lugesin kõik läbi. jube hea tekst oli. mulle meeldis

    ReplyDelete