Kontoriskäik.
BEHOLD! See on Jumala pühakoda! Kartke ja imetlege terve eksistentsi kõige võimsama olendi spirituaalse keskuse arhitektuurilist majesteetlikkust!
See nende kogudus ei näinud just eriti muljetavaldav välja. Nii väljast kui ka seest paistis see kontorihoonena. 'Kontor' ise oli seest dekoreeritud Jeesuse, prohvetite ja kirikute piltidega ja seetõttu on see nüüd hoopis Pühakoda. See, mis pildil näete, on maja B-Korpuse üks külg. Mormoonide Pühakoda asub selle teise korrusel. Ülejäänud maja on suurelt jaolt hostel Star osa.
Läksime sisse ning lühikese koridori vastasseinal paistis mulle juba tuttav pilt Jeesusest oma südamekujukesega (omg Superman). Trepist üles minnes vaatas meile poolel teel otsa pilt Joseph Smithist, Jeesusest ja Jumalast. Nagu pildil näha, on Jeesus Jumal, Jumal Jeesus ja nad on samas üks ja see sama, aga nad on erinevad isiksused, kuid samad olendid, kuid erinevad.
Trepist ülesjõudes tervitas meid rõõmsalt vanem meessoost isik ja kutsus meid uksest sisse. Ta ütles, et me peaksime kiiresti tegema ja jõudma enne loo viimast nooti Sakramendikoosoleku ruumi. Võtsime kiiresti joped seljast ja kõndisime vaikselt vabadele kohtadele. Sakramendikoosoleku ruum ei näinud just erinev välja mõnest koosolekuruumist, kus oli paar risti. Võtsin välja paberi ja hakkasin paar üleskirjutust tegema, et asjad meelest ei läheks.
Ja nii läks asi edasi loengute peale, kus 3 erinevat esinejat üksteise järel. Esimene etteastuja oli välismaalane, kes üritas võimalikult hästi eesti keeles rääkida. See tal aga meeletult hästi välja ei tulnud ja ma ei saanud poolest ta jutust aru. Küll aga peaks austust avaldama, et ta sai eesti keelest aru ja valdas seda normaalselt.
Tema kõne oli ebamäärane ja ta ei saanud tihti ise ka aru, mis poindini ta jõuda tahab, kuid kuna enamikest pointidest oli niikuinii "Jumal on armastust täis!" polnud raske seda kuidagi kokku veerida. Samal ajal siblisid väikesed lapsed, üks poiss ja üks tüdruk, esireas oma emaga - keegi siiski peab eesti religioosset põlvkonda kasvatama. Ta hakkab rääkima elust ja surmast ning ütleb väga kindla häälega, et Jumal täidab kõiki lubadusi.
Pool tundi oli juba möödas, kell oli 11:30 ja mõned inimesed haigutasid ja vaatasid kella. Esimene tsitaat Mormooni Raamatust tuli nüüd.
Terve tsitaadi mõte on siis selles, et sa pead Jumala käsku täpselt täitma, et ta sa tema ustavust ära teeniksid. Minuarust oli Ammon pigem pugeja. Samas, ta näitas Ammoni väidetavat pilti ja seal nägi ta nii musklites välja, et küll ei julgeks midagi halba näkku talle öelda.
Siis tuli kohe otsa järgmine tsitaat.
Ma täpselt ei tea selle tsitaadi põhjust, sest ma ei saanud tema eesti keelest hästi aru ja ei saanud jutule pihta. Ma tõsiselt tõsiselt üritasin ja ma ei tee ta aktsendi üle nalja, aga paljust polnud lihtsalt aru saada.
Inimesed vaatasid jälle kella, kell oli 11:37. Sellel ajal kui ees esitaja rääkis olid minu selja taga misjonärid. Üks misjonär tõlkis esitaja juttu tasahääli inglise keelde ja järgmine misjonär eelmise misjonäri inglise keelt vene keelde. See oli nagu telefonimäng, kus esitaja oli esimene ütleja ja kõik siis põnevusega lootsid, et venelaseni jõudes tekstist midagi väga naljakat välja tuli.
Esitaja vahetus. Poodiumi taha astus üks noor eesti neiu, kes oli minimaalselt keskkooli õpilane. Võibolla oli 12'ndat klassi lõpetamas, sest ta kõne kõlas täpselt nagu riikliku kirjandi sisu, mis oleks umbes 50-60 punkti saanud. Erinevalt esimesest esitajast oli ta täpne ja konkreetne ja teadis, mis ta öelda tahtis. Samas see, mis ta ütles, oli sisult väga absurdne ja itsitama ajav. "Kui me vaatame lapsi," alustas ta, "siis me näeme, et just nemad on kõige õnnelikumad siin Maal. Ja ka Jeesus ütles, et me peaks saama lastesugusteks" (see on umbes tema sõnad, sest ma sõna-sõnalt ei mäleta, aga mõte kaduma ei läinud). Ja millisteks me peaks siis saama, kui me tahaks lastetaolisteks saada? Ta hakkas lugema "Kannatlikuks, kuulekaks, alluvaks..." Wait a minute there, young lady! Ma ei ole veel ühtki kannatlikku, kuulekat ja alluvat last näinud! Ma ei tea, kus tema elab, aga lapsed on üldiselt just nende omaduste vastandid. Pole ju siiski ime, et lasteaia kasvatajatel ja algklassi õpetajatel närvid nii läbi on.
Terve tema tekst oli surutud õnne peale. Õnn, õnn, õnn ja õnn. Õnne saab ainult läbi Jumala ja Jeesuse Kristuse ja mitte kuskilt mujalt. Ainult läbi (nende) usu saab leida täiuslikku õnne. Kõik muu olevat ainult maine lõbu, mitte õige õnn.
Ja siis ma sain aru, mida kõiki neid inimesi siin väikeses konverentsisaalis ühendab - nad on luuserid! Ma tean, ma tean, kõlab kurjalt, aga see oli järsku nii silmapaistev. Suureltjaolt enamik nendest olid seda sorti inimesed, kes olid kooli ajal mitte nii silmapaistvad, kui nende kaasõpilased ning nad vaikselt teadsid, et nad polnud nii helged kui nende sõbrad. Ma võin siin täiesti mööda panna, aga need inimesed tõesti jätsid sellise tunde. Ja terve see arusaam ei tähenda veel, et ma peaksin neid rahule kuidagi jätma. Ma seletan hiljem konkreetseid põhjusi.
Järgmine jutt oli meeletult naeruväärne. Ma jäin tõesti huviga kuulama, sest ma tahtsin head pun'i siia teksti. Ta hakkas rääkima oma mingist väidetavatest tuttavatest Tallinnas, kellelt varastati auto. Nad olid väga kurvad ja politsei otsis mitu mitu päeva, kuid lootusetult. Siis nad tulid meeletult hea idee peale - hakkame palvetama! Ja nad palvetasid, et Jumal ja Jeesus neid aitaks oma kallist autot tagasi saada, sest maaline vara on siiski ju nii tähtis ja Jumal küll, kes see ühistranspordiga veel liikuda tahaks! Ja siis leitigi auto! The Lord be Praised!
See noor neiu astus siis poodiumilt eemale ja tuli publiku ette - inimesed hakkasid laulma. See. oli. jube. Arvestades, et nad kõik on Jumala lapsed, Jumalakartlikud inimesed ja palvetavad iga päev Jeesuse nimel, et neil elus hästi läheks, polnud neil just eriti Jumalik hääl.
Peale seda muusikalist fiaskot tuli ette järgmine esitaja, kolmas ja viimane. Tegemist oli eesti mehega. Ta alustas juttu oma kassist ja rääkis, kuidas tema kassi mängimine meenutas talle Jumalat. Siis läks üle lumest rääkimisele ja ka see meenutas talle Jumalat ja kõike head. Ta pidi ka selgeks tegema, et lumi on nii ilus kuna ta on valge ja puhas. Sest kõik, mis on ilus, on valge; ja puhas. Must värv ei ole puhas. Punane ja kollane pole ka puhas ega ilus.
Ja vaata aga vaata, ta suutis kuidagi juttu pressida selle, et rate.ee on saatanast. Paari hetke pärast jõudis ta ka homoseksuaale maha teha.
Peale seda astus ka tema poodiumilt maha ja tuli publiku ette. Nad hakkasid palvetama, et Jeesus neid ilusti jõulumeeleollu viiks. Sest, nagu, ilma palvetamiseta on võimatu saada jõululist meeleolu.
Sakramendikoosolek, ehk jumalateenistus, lõppes siis kell 12:07. Järgneva kahe tunni kohta teen järgmises postis kokkuvõtte. Ma ei saanud enam nendes teha märkmeid, sest inimesed tulid minu kõrvale istuma.
Lisan ka veel seda, et terves ruumis oli kokku 20+ inimest. Arvestades, et nad on vist terve Annelinnapoolse Tartu läbi käinud (kui mitte enam), siis see ei olnud eriti suur arv.
See nende kogudus ei näinud just eriti muljetavaldav välja. Nii väljast kui ka seest paistis see kontorihoonena. 'Kontor' ise oli seest dekoreeritud Jeesuse, prohvetite ja kirikute piltidega ja seetõttu on see nüüd hoopis Pühakoda. See, mis pildil näete, on maja B-Korpuse üks külg. Mormoonide Pühakoda asub selle teise korrusel. Ülejäänud maja on suurelt jaolt hostel Star osa.Läksime sisse ning lühikese koridori vastasseinal paistis mulle juba tuttav pilt Jeesusest oma südamekujukesega (omg Superman). Trepist üles minnes vaatas meile poolel teel otsa pilt Joseph Smithist, Jeesusest ja Jumalast. Nagu pildil näha, on Jeesus Jumal, Jumal Jeesus ja nad on samas üks ja see sama, aga nad on erinevad isiksused, kuid samad olendid, kuid erinevad.
Trepist ülesjõudes tervitas meid rõõmsalt vanem meessoost isik ja kutsus meid uksest sisse. Ta ütles, et me peaksime kiiresti tegema ja jõudma enne loo viimast nooti Sakramendikoosoleku ruumi. Võtsime kiiresti joped seljast ja kõndisime vaikselt vabadele kohtadele. Sakramendikoosoleku ruum ei näinud just erinev välja mõnest koosolekuruumist, kus oli paar risti. Võtsin välja paberi ja hakkasin paar üleskirjutust tegema, et asjad meelest ei läheks.
Ja nii läks asi edasi loengute peale, kus 3 erinevat esinejat üksteise järel. Esimene etteastuja oli välismaalane, kes üritas võimalikult hästi eesti keeles rääkida. See tal aga meeletult hästi välja ei tulnud ja ma ei saanud poolest ta jutust aru. Küll aga peaks austust avaldama, et ta sai eesti keelest aru ja valdas seda normaalselt.
Tema kõne oli ebamäärane ja ta ei saanud tihti ise ka aru, mis poindini ta jõuda tahab, kuid kuna enamikest pointidest oli niikuinii "Jumal on armastust täis!" polnud raske seda kuidagi kokku veerida. Samal ajal siblisid väikesed lapsed, üks poiss ja üks tüdruk, esireas oma emaga - keegi siiski peab eesti religioosset põlvkonda kasvatama. Ta hakkab rääkima elust ja surmast ning ütleb väga kindla häälega, et Jumal täidab kõiki lubadusi.
Pool tundi oli juba möödas, kell oli 11:30 ja mõned inimesed haigutasid ja vaatasid kella. Esimene tsitaat Mormooni Raamatust tuli nüüd.
Nüüd, kui kuningas Lamooni kuulis, et Ammon oli tema hobuseid ja tema kaarikuid ette valmistas, oli ta veel rohkem hämmastunud Ammoni ustavuse üle, öeldes: Tõesti ei ole olnud mitte ühtegi teenijat minu teenijate seas, kes oleks olnud nii ustav kui see mees; sest tal on meeles isegi täita kõik mu käsud. (ALMA 18:10)
Terve tsitaadi mõte on siis selles, et sa pead Jumala käsku täpselt täitma, et ta sa tema ustavust ära teeniksid. Minuarust oli Ammon pigem pugeja. Samas, ta näitas Ammoni väidetavat pilti ja seal nägi ta nii musklites välja, et küll ei julgeks midagi halba näkku talle öelda.
Siis tuli kohe otsa järgmine tsitaat.
Nüüd vaata, me võime vaadata ja näha oma töö vilju ja kas neid on vähe? Ma ütlen teile, EI, neid on palju; jah, ja me võime tunnistada nende siirusest, tänu nende armastusele oma vendade ja ka meie vastu. (ALMA 26:31)
Ma täpselt ei tea selle tsitaadi põhjust, sest ma ei saanud tema eesti keelest hästi aru ja ei saanud jutule pihta. Ma tõsiselt tõsiselt üritasin ja ma ei tee ta aktsendi üle nalja, aga paljust polnud lihtsalt aru saada.
Inimesed vaatasid jälle kella, kell oli 11:37. Sellel ajal kui ees esitaja rääkis olid minu selja taga misjonärid. Üks misjonär tõlkis esitaja juttu tasahääli inglise keelde ja järgmine misjonär eelmise misjonäri inglise keelt vene keelde. See oli nagu telefonimäng, kus esitaja oli esimene ütleja ja kõik siis põnevusega lootsid, et venelaseni jõudes tekstist midagi väga naljakat välja tuli.
Esitaja vahetus. Poodiumi taha astus üks noor eesti neiu, kes oli minimaalselt keskkooli õpilane. Võibolla oli 12'ndat klassi lõpetamas, sest ta kõne kõlas täpselt nagu riikliku kirjandi sisu, mis oleks umbes 50-60 punkti saanud. Erinevalt esimesest esitajast oli ta täpne ja konkreetne ja teadis, mis ta öelda tahtis. Samas see, mis ta ütles, oli sisult väga absurdne ja itsitama ajav. "Kui me vaatame lapsi," alustas ta, "siis me näeme, et just nemad on kõige õnnelikumad siin Maal. Ja ka Jeesus ütles, et me peaks saama lastesugusteks" (see on umbes tema sõnad, sest ma sõna-sõnalt ei mäleta, aga mõte kaduma ei läinud). Ja millisteks me peaks siis saama, kui me tahaks lastetaolisteks saada? Ta hakkas lugema "Kannatlikuks, kuulekaks, alluvaks..." Wait a minute there, young lady! Ma ei ole veel ühtki kannatlikku, kuulekat ja alluvat last näinud! Ma ei tea, kus tema elab, aga lapsed on üldiselt just nende omaduste vastandid. Pole ju siiski ime, et lasteaia kasvatajatel ja algklassi õpetajatel närvid nii läbi on.
Terve tema tekst oli surutud õnne peale. Õnn, õnn, õnn ja õnn. Õnne saab ainult läbi Jumala ja Jeesuse Kristuse ja mitte kuskilt mujalt. Ainult läbi (nende) usu saab leida täiuslikku õnne. Kõik muu olevat ainult maine lõbu, mitte õige õnn.
Ja siis ma sain aru, mida kõiki neid inimesi siin väikeses konverentsisaalis ühendab - nad on luuserid! Ma tean, ma tean, kõlab kurjalt, aga see oli järsku nii silmapaistev. Suureltjaolt enamik nendest olid seda sorti inimesed, kes olid kooli ajal mitte nii silmapaistvad, kui nende kaasõpilased ning nad vaikselt teadsid, et nad polnud nii helged kui nende sõbrad. Ma võin siin täiesti mööda panna, aga need inimesed tõesti jätsid sellise tunde. Ja terve see arusaam ei tähenda veel, et ma peaksin neid rahule kuidagi jätma. Ma seletan hiljem konkreetseid põhjusi.
Järgmine jutt oli meeletult naeruväärne. Ma jäin tõesti huviga kuulama, sest ma tahtsin head pun'i siia teksti. Ta hakkas rääkima oma mingist väidetavatest tuttavatest Tallinnas, kellelt varastati auto. Nad olid väga kurvad ja politsei otsis mitu mitu päeva, kuid lootusetult. Siis nad tulid meeletult hea idee peale - hakkame palvetama! Ja nad palvetasid, et Jumal ja Jeesus neid aitaks oma kallist autot tagasi saada, sest maaline vara on siiski ju nii tähtis ja Jumal küll, kes see ühistranspordiga veel liikuda tahaks! Ja siis leitigi auto! The Lord be Praised!
See noor neiu astus siis poodiumilt eemale ja tuli publiku ette - inimesed hakkasid laulma. See. oli. jube. Arvestades, et nad kõik on Jumala lapsed, Jumalakartlikud inimesed ja palvetavad iga päev Jeesuse nimel, et neil elus hästi läheks, polnud neil just eriti Jumalik hääl.
Peale seda muusikalist fiaskot tuli ette järgmine esitaja, kolmas ja viimane. Tegemist oli eesti mehega. Ta alustas juttu oma kassist ja rääkis, kuidas tema kassi mängimine meenutas talle Jumalat. Siis läks üle lumest rääkimisele ja ka see meenutas talle Jumalat ja kõike head. Ta pidi ka selgeks tegema, et lumi on nii ilus kuna ta on valge ja puhas. Sest kõik, mis on ilus, on valge; ja puhas. Must värv ei ole puhas. Punane ja kollane pole ka puhas ega ilus.
Ja vaata aga vaata, ta suutis kuidagi juttu pressida selle, et rate.ee on saatanast. Paari hetke pärast jõudis ta ka homoseksuaale maha teha.
Peale seda astus ka tema poodiumilt maha ja tuli publiku ette. Nad hakkasid palvetama, et Jeesus neid ilusti jõulumeeleollu viiks. Sest, nagu, ilma palvetamiseta on võimatu saada jõululist meeleolu.
Sakramendikoosolek, ehk jumalateenistus, lõppes siis kell 12:07. Järgneva kahe tunni kohta teen järgmises postis kokkuvõtte. Ma ei saanud enam nendes teha märkmeid, sest inimesed tulid minu kõrvale istuma.
Lisan ka veel seda, et terves ruumis oli kokku 20+ inimest. Arvestades, et nad on vist terve Annelinnapoolse Tartu läbi käinud (kui mitte enam), siis see ei olnud eriti suur arv.
0 comments: